[Enterprise]

Teeks siis juttu ühest filmiajaloo kultusteosest.
Mul õnnestus siis see lõpuks ära näha ja olin igati positiivselt üllatunud.
Mingil juhul ei oleks pakkunud, et tegu juba enam kui 30-aastase filmiga võiks olla, nii aktuaalne ja realistlik tundus see kõik. Ühe huvitava näitena võiks tuua filmi algusvideo, mis mõjus väga originaalsena. Mõni detail oli küll reetlik (arvutite vähene kasutamine, robotid), kuid üldelamust need ei mõjutanud.

Kõigepealt mainiks ruttu ära paar asja, mis mõneti häirisid:
Esiteks, miks olid biokuplitega laevad Päikesest kaugel Saturni juures, kus on vähe valgust ning mis oleks Freemani "missiooni" ajal taimedele äärepealt surmavaks saanud, poleks ta tulnud mõttele hõõglampe kasutada.
Teiseks, need paar laulu minu arvates eriti ei sobinud, aga eks see oli üks ajastu märke. Tädi hääl oli ka kuidagi läbilõikav.

Nagu ma juba ennist mainisin, jättis film realistliku mulje. Sellele aitasid minu arvates kaasa järgmised tegurid:
1) Näitlejate valik. Kuigi suuremalt jaolt oli film "ühe mehe show", jätsid kõik tegelased mulje kui reaalsetest päris lihast ja luust inimestest, kellel on oma head ja vead. Muidugi keskendus põhitähelepanu peategelasele, kes oli üsnagi ekstsentriline tüüp, kuid õnneks mitte ülepingutatult.
2) Kosmoselaev Valley Forge ja tema sisemus. Muide, kes ei tea, siis olgu öeldud, et sisestseenid filmiti samanimelisel mahakantud lennukikandjal, mis siseruumide kujutamise osas kahtlemata aitas.
3) Noh, tuleb ära mainida ikkagi: eriefektid. Oma aja kohta väga meisterlikult tehtud, sama mehe poolt, kes töötas ka filmi "2001: Kosmoseodüsseia" efektide juures.

Peamiselt keskendus filmi kahele probleemile:
1) Keskkond ja selle ettevaatamatu hävitamine kasumi saamiseks
2) Inimese psühholoogia

Esimene on ehk natuke liiga võimsalt välja toodud, jättes mulje pigem mingist propagandafilmist, olgugi, et hea eesmärgi nimel. Teine püstitatud teema oli sootuks huvitavam.
Peategelane oli tegelikult vastuoluline tegelane; oleks nagu positiivne, aga samas tappis ta mitu inimest, kes kõigest neile antud ülesannet täitsid, hakates niimoodi ise kohtumõistjaks. Teisalt, kui ta poleks seda teinud, oleks hävinud ka viimane taimestiku ja loomadega kuppel. Jääb painama küsimus, kas see ohverdus oli seda väärt? Muutus ju Freeman ise sellega samasuguseks kui need, kes olid andnud käsu hävitada biokuplid. Paneb ju mõtlema.
Huvitavat rolli täitsid laeva teenindusrobotid, kellest peategelane tegi oma kaaslased ning hakkas neid võtma inimestena, andes neile isegi nimed Piilupart Donaldi koomiksist pärit kolme pardipoja järgi. Üksinda läheb inimene hulluks, kuid kas Freeman oli vähem hull, kui ta robotitele kaardimängu õpetas?
Olgu vahemärkusena öeldud, et kõigi lemmikrobot R2-D2 Star Warsist on kahtlemata inspiratsiooni saanud just selle filmi robotitest. Sarnasused on ilmsed.

Filmi lõpp oli ka selle kõige parem koht. Kui Freeman lõpuks avastati, oli tal kaks valikut: kas alla anda ja lasta biokuppel hävitada, hävitades nii viimase lootuse Maa kunagi uuesti roheliseks muuta, või hävitada ennast ja kuppel kirjapudelina triivima saata, lootes et keegi selle leiab. Tema jaoks polnud see otsus raske, kuid mida oleksite teinud teie?

Koolides tuleks see film kohustuslikuks teha. 9,5/10
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.

[TrekRanger]

Tõesti oli tegu väga hea filmiga, soovitus on igati õigustatud.

Enamus asjades olen nõus eelneva kommentaariga, kuid üritan midagi lisada ka omalt poolt.

Film oli tõepoolest oma aja kohta uskumatult heade efektidega ning sujuva sisuga. Tolle aja filme on tavaliselt näiteks 80-ndate aastate toodangust väga kerge eristada, kuna eriefektid on äärmiselt kohmakad ja ka sisu on väga tihti hüplev ning ei tekita usutavat tunnet. See film aga, ei jäänud mingil moel maha hilisematest suurtest hittidest, nagu näiteks Blade Runner.

Filmi idee oli äärmiselt sügav ning võib isegi öelda, et nii sügavat filmi ei ole ma päris mitu aastat näinud. Inimesed on seda planeeti hävitamas ning enamus meist ei taha lihtsalt aru anda, et ainus viis meie planeeti ka tulevastele põlvkondadele elukõlblikuna säilitada, on saastamine lõpetada.
Suurriigid on uskumatult isekad ja ei arvesta sellega, et oma tööstusega nõrgendavad nad pidevalt meie planeedi osoonikihti ja avavad selle seega Päikese tapvale kiirgusele.
Filmis oli väga hästi ära toodud inimeste absoluutne ükskõiksus looduse vastu ning meeskonna käitumine näitas seda, et inimene ei hakkas isegi siis loodust kaitsma, kui seda sisuliselt enam ei olegi. Sageli juhtub, et inimene harjub asjaga, millega kunagi harjuda ei tohiks.

Biosfäärid ja neid kandvad laevad olid minu arust väga meisterlikult tehtud ja sfäärid jätisd tõesti ehtsa mulje. Filmi efektid rõhuvadki usutavusele ja sellega tulevad nad väga hästi toime.

Teine teema, mis ma selle filmi juures avastasin, oli inimese piiritu julmus. Kuidas saab üks inimene hävitada tuumapommiga sfääri, kus on ilusad taimed, mida enam kusagil ei ole ja suur arv loomi ja linde, kes elavad teadmata midagi halba oodata. Filmis oli väga hea kaader, kus näidati ilusat jänest ja peale seda sfääri plahvatamist, sellel oli minu vaatajale väga tugev emotsionaalne efekt.

Filmi peategelane oli sama usutav kui ka film ning tegelikult tema toime pandud mõrvad olid väga loogiliselt läbi kaalutud. Tal oli valida, kas tappa kolm inimest või lasta tervel maailma loodusel igaveseks hävida, valik oli selge. Siiski mulle tundus, et Freeman ei olnud mentaalselt päris stabiilne, kohati tundus, et ta ei annagi päris aru, mis ta teeb.
Linateosele andsid palju juurde ka robotid, kes olid taas tolle aja kohta harukordselt hästi tehtud. Nendes robotites oleks nagu hing sees olnud, nad elasid, nagu inimesed. Nõustun siinkohal Enterprise'iga, et nad olid kindlalt aluseks Star Warsi robotile R2-D2, sarnasused olid ilmsed.
Tänu robotitele Freeman pidaski nii kaua vastu, vastasel korral oleks võinud tema reis kohe katkeda, sest tema jala haav oli tõsine. Samuti aitasid robotid tal üle saada üksindusest, mis küll iga inimese juures ei oleks ilmselt töötanud. Nende robotitega ongi tekitatud huvitav kontrast, et inimene vajab tegelikult nii loodust kui ka masinaid.

Paar asja siiski häiris mind selle filmi juures, toon need siia lõppu siis välja:
1. Film oli natuke liiga patriootlik, lihtsalt absurdne on mõelda, et tuleviku kosmosemissioonidel on ainult ameeriklased, muidugi tuleb ka mõista, et 1972 oli aeg, mil rahvusvaheline koostöö oli minimaalne.
2. Inimeste võimu Maa üle oli võibolla natuke üle paisutatud. On üpris raske ette kujutada, et me suudaks terve looduse maa pealt hävitada, ka muru, ja seda kõike tahtmatult.
3. Samuti häiris mind filmi lõpp, sest peategelase surm ei olnud just täiesti vajalik, ta ei tundunud ka inimesena, kes oleks elust lahti öelnud. Siiski aitas see tugevndada filmi emotsionaalset mõju vaatajale.

Kokkuvõtteks ütleks siis, et tegu oli vast isegi kõige õpetlikuma filmiga, mida üldse näinud olen ning see peaks iga inimese panema mõtlema, et inimkond on iga päevaga muutumas ükskõiksemaks ja julmemaks.

Annan filmile hindeks 9/10, üks punkt läks maksimumist maha, sest ma ei ole harjunud päris nii tumeda tulevikuvisiooniga ja olen kindel, et selline saatus on ärahoitav.
_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"

[Enterprise]

[TrekRanger]

[Enterprise]

Jah, selline mulje võib tõesti tekkida, kuid ma kaldun pigem arvama, et kuna tegu on eraettevõttega, siis anti kuplite ringi tassimine vähempakkumise võitjale, s.t. sellele, kes kõige vähema raha eest tööd teeb. Nii et sama hästi oleks need laevad võinud ka British Airwaysi, Lufthansa või krt, isegi Estonian Airi omad olla. Selles valguses on ameeriklastest meeskond täiesti õigustatud.

Teise küsimuse juures... nojah. Ega minagi usu, et Freeman nüüd just suitsidaalsete kalduvustega tüüp oli, ilmselt ta seetõttu ei hävitanudki laeva kohe.
Kui ta oleks olnud ainuke ellujääja, oleks see ilmselt kahtlusi tekitanud ja oleks tekkinud oht, et tema tegu päevavalgele tuleb. Lisaks tulevad mängu veel inimese psühholoogia, süütunne ja kõik muu, mida me tema kohta ju ei tea.


Muuseas, kui ma mõtlema hakkasin veel selle filmi peale, tekkis mõte, et tegelikult oli kuplite hävitamine ikkagi väga drastiline samm ja tekkis kahtlus, et kas keegi äkki meelega ei tahtnud viimaseid looduse riismeid hävitada. Neid biokupleid oleks lihtsalt kuskil üheskoos orbiidil hoida ei tohiks ju eriti kallis olla, pealegi tekitab ju õhkulaskmine (isegi tuumapommiga) mingi osa prügi, mis laevaliiklusele ohtlik võib olla.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.