[TrekRanger]

Episood on eetris esmaspäeval, 23. jaanuaril 2006 kell 23:25 ETV's

"Maailm on tühi ja ma embasin taevast"
McCoy teatab kapten Kirkile, et on surmavalt haige, kuid valmis järele jäänud aasta jooksul oma kohustusi täitma. Ootamatult rünnatakse Enterprise'i rakettidega, mis on välja tulistatud 200-kilomeetrise läbimõõduga asteroidilt. Siirdudes taevakehale, mis osutub kosmoselaevaks, viiakse nad “Oraakli” juurde. Planeedi asukad alluvad preestritar Natirale ja peavad oma elukohta planeediks. Spock tunneb seinal ära Fabrini tähesüsteemi kirjutised. Hiiglaslik kosmoselaev on kokkupõrkekursil tihedalt asustatud planeediga Daran V.


_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"

[Enterprise]

Minu poolt siis tänasele episoodile 9 punkti ja ega ma arvanudki, et sellise uhke nimega osale vähem võiks panna. Igatahes oli see ühele osale väga filosoofiline pealkiri ja vist üks pikimaid, kui mitte kõige pikem episoodi nimi Star Treki ajaloos üldse.

Esiteks meeldis mulle selle osa juures mõte asteroid-laevast. Sellist kontseptsiooni on teadlased ka Maal välja pakkunud ning tähtede vahel pikaks reisiks võiks see päris mõttekas viis olla. Samas oleks sellise laeva ehitamine kindlasti äärmiselt keeruline ja aeganõudev.
Hästi käsitleti seejuures teemat, et põlvkondade kaupa laeval elanud inimesed ei teadnud, et nende koduks on kõigest asteroid ja mitte planeet. Arusaamatuks jäi aga siin see, et miks toimuvat kontrolliv arvuti seda inimeste eest varjata püüdis? Siin jõudsingi ühe põhilise ebameeldivuse juurde selle episoodi osas: miks pagana päralt on jälle tegu mingi arvuti poolt kontrollitava ühiskonnaga? TOS kordab ennast seda teemat kasutades kohutaval kombel.
Ja siis tuli muidugi moraalselt ja muidu ka igatpidi kõrgemal seisev kapten Kirk, kes rumalatele pärismaalastele selgeks tegi nende vead ja õigele teele juhatas. Hea vähemalt, et peadirektiivi mainiti, kuigi seda vist küll rohkem rikutakse kui järgitakse.
Iseenesest oli võõrast kultuuri hästi kujutatud ning Yonada sisedisain oli päris leidlikult tehtud, eriti meeldisid mulle need kolmnurksed kirjatahlvlid seintel. Mootoriruum oli paraku lihtsalt ümber tõstetud Enterprise'i seadmetega.

McCoy haigus tuli igatahes paraja üllatusena ning episoodi jooksul jäi mingil põhjusel mulje, et sellele ravimit ei leita. Paraku, Fabrini andmebaasist abi leidmine oli kindlasti üks neist juhtumitest, mis pani aluse Star Treki sarjades hiljem kaugelt liiga tihti kasutatud 'reset' nupule. Et sari oli oma viimases hooajas, polekski ehk nii paha mõte olnud lasta haigusel vähemalt mõnda aega omasoodu areneda. Ei, McCoy on kindlasti üks mu lemmiktegelastest, aga lihtsalt mind natuke häirib, kui nii keerulistele probleemidele nii kergelt lahendusi leitakse. Vähemalt pöörati piisavalt tähelepanu McCoy reaktsioonile ja suhtumisele oma haigusse. Näiteks see, kuidas ta ei tahtnud abi vastu võtta, keeldudes tunnistamast oma nõrkust ning hiljem oma saatusega leppis, kui otsustas Yonadale jääda.

Näitlejatöö oli episoodi juures üsna kõrgel tasemel, välja arvatud Natira, kes minu arvates eriti hästi oma osa edasi anda ega seega end ka usutavaks teha ei suutnud. Eriefektid olid korralikud.

Edit: lõpuks veel üks pisike tähelepanek. Episoodi alguses mainiti, et asteroidi läbimõõt on 200 miili. Kummaline on, et kasutatakse kordamööda nii inglise kui ka meetermõõdustikku. Ise arvasin, et selleks ajaks on meetermõõdustik kindlasti võimust võtnud, eriti tähelaevade täpsust ja ühtlust nõudvates operatsioonides.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.

[Equ]

Tre,

Andsin enda jaoks juba suht standardseks muutunud 8 punkti. Vahelduse mõttes oli tegu päris hea osaga, arvestades seda, et tavaliselt on tegu situatsiooniga "Kirk vs tema naised" siis nüüd olid see "McCoy vs tema naised" Eriti liigutav oli Spocki inimliku poole näitamine ning sõpruse osatähtsus. Päris head "point"-id olid selles loos.

Equ
_________________
Live long and prosper!

[TrekRanger]

Mina andsin 9 punkti.

No mida ma öelda oskan, olen nõus Enterprise'i kommentaargia, ega ma enam midagi eriti lisada ei oskagi, aga eks ma üritan.

Esimest korda vaadates ma seda episoodi eriti kõrgelt ei hinnanud, paar aastat tagasi tundus see mulle täiesti tavaline. Võibolla ka sellepärast, et ma ei osanud siis veel sarja piisavalt hästi süveneda.
Seekord aga oli mulje oluliselt parem ja eelkõige sellepärast, et seekord ei pidanud enam mõtlema, mis edasi saab, vaid võis rahulikult toimuvat analüüsida.

Kahtlemata on episoodi suurim pluss toimumiskoht. Idee asteroidi sees olevast kosmoselaevast on lausa fantastiline ja tolle aja kohta lausa uskumatult uuenduslik idee. Teiseks oli selle laeva sisemus samuti väga reaalne ning jättis mõnes mõttes sellise müstilise ja antiikse mulje. Fabrinide retke juures häiris mind ehk ainult üks asi ning see oli fakt, et nad ei teadnud kus nad on ja arvuti hoidis neid teadmatuses. Ma tõesti ei saa aru, miks nad ei võiks enda tegelikust päritolust teadlikud olla?

McCoy teema oli ka muidugi episoodiga väga meisterlikult segatud ning pean tõdema, et alguses võis oodata hoopis lihtsamat lõpplahendust. Ma arvan, et paljud poleks osanud prognoosida, et McCoy päästab hoopis fabrini andmebaas. Palju lihtsam oleks olnud teha nii, et näiteks Yonada ise ravib oma õhus oleva aine tõttu ta terveks.
Siiski nagu Enterprise mainis oleks ehk tõesti veidi põnevam olnud, kui McCoy oleks pidanud veel mõned osad selle haigusega elama, kuid samas tol ajal ei tuntud veel eriti sellist järjepidevuse tehnikat ning põhimõtteliselt tehti ju nii, et igat episoodi oleks võinud eelmisi nägemata vaadata.

See naiste teema on TOS'is muidugi täitsa parandamatu ja ma ei ütleks, et ka McCoy segamine sellesse just kõige parem idee oleks olnud. Tegu on ikkagi Tähelaevastiku ohvitseridega ning nad ei saa nii hooletult käituda. Õnneks on TNG's see viga parandatud. Selge see, et teisest küljest oli hea, et jälle Kirki ei hakatud tuntud olukorda panema.

Näitlejatöö poole pealt tuleks seekord kõige rohkem kiita McCoy'd ja kindlasti oleks võinud fabrinideks veidi mõujuvamaid näitlejaid otsida, kuid see eriti palju ei häirinudki.

Mainiks ära veel ka selle, et paljude kolmanda hooaja episoodide juures on tunda suuremat sisutihedust ning ka selles episoodis ei olnud seda unustatud. Terve osa oli taaskord põnev ning ei tekkinud selliseid igavaid ja venivaid situatsioone, nagu seda on tihti esinenud mitme TOS'i osa juures. Algusest lõpuni oli episoodi põnev vaadata ning see on selle sarja kohta minu arust suur saavutus.

Ok, päris pikk jutt tuli.
_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"