[Fletcher]

Ise olen ka filmibloginduse juba vaikselt kätte saanud ja katsun iga päev paar arvustust juurde kirjutada. Eks iga päev teki tahtmine kellegagi filmidest vestelda ja kui hetk pole selleks sobiv, siis saab ikka filmiblogi muljetada. Katsun mingit kuiva filmihuumorit kah vahel sisse pista, iseasi, kas õnnestub.

"Klassist" rääkides: too juhtum alaealisega, mida eelnevalt mainiti, tuli minulgi umbes kuu aega tagasi meelde ja kraapisin Google'ist välja lühema variandi artiklist, kus sellest räägiti:

[tint]

Olen seda kümneaastase poisi lugu kunagi Delfist lugenud, ausaltöeldes ei ole ma päris kindel, kas see 100% tõsi on. Igatahes minuteada on Raagi filmis toimunu ühe teise juhtumi järgi tehtud.
_________________
Jaapanipärased Hääled

Music for the space traveller

[Trash]

[Sigma]

[Wendelh]

Identity (2003)

Äratas huvi, sest ülesehitus olevat sarnane Christie originaalideele - kindel arv võõraid isoleeritud kohas, kes hakkavad üksteise järel surema.

John Cusack mängis ühte peaosa, imdb kommentaarid on täis kiidusõnu tema rollile, aga mulle see üldse ei meeldinud. Tohutult kuiv ja emotsioonitu, selline "gimme the gun, goddamnit" ropendamine/karmi mehe mäng tundus overkill.
Algus oli ka kergelt segadusseajav, lõpust rääkimata. Tegelased olid räiged stereotüübid, kuid noh, eks ta nüüd selge ole ka, miks.
Siiski, lõpp oli andekas. Tohutult segane, kuid andekas.
5.5-6/10.


The Hills Have Eyes (2006)

Sarnase temaatikaga oli "Wrong Turn" ka, mingid moondunud friigid elavad keset eikuskit ja mõrvavad möödasõitjaid. Kahe filmi algused olidki üllatavalt sarnased. Aga õige varsti selgus, miks "The Hills Have Eyes" kümme korda parem on.

Esiteks olid tegelased sügavad. Nad käitusid nagu igaüks meist oleks sellises olukorras käitunud. Nad surid, nad üritasid võidelda, nad üritasid nutikad olla. Ja nad surid. Näitlejatöö oli väga hea.
Tegevustik jooksis alguses küll aeglaselt, kuid kurjakuulutavalt. Tempo hakkas tõusma umbes peale esimest pooltundi; oli kerget huumorit, kuid oli ka piisavalt palju kehaosi, laipu, verd, soolikaid.
Ja isegi mutandid olid isiksused. Kuidagi iroonilisena mõjus ainult Ameerika lipp, mida korduvalt erinevatel eesmärkidel kasutati.

Lõpus saab kangelane just sellest tegelasest, kellest seda kõige vähem oodata võis. Ja lõpp oli põrgulikult hea. Võiks vaielda, et veidi ebareaalne, kuid oi kui stiilne.
9/10.
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.

[Sigma]

Kirjutasin küll, et jätkan ka siin teemas filmidest kirjutamist, kuid reaalsus on see, et ma ei näe erilist mõtet siia oma teksti copyda. Blogi on arvustusteks natuke parem meedium, koos piltide ja muu vidinaga.

Vahepeal on tempo päris kõrge olnud. Näiteks mais oli 7 arvustust, juuni tuleb natuke vaiksem. Tõelisi pärle on siiamaani 2 ette juhtunud, Su-ki-da ja Kûchû teien, loodetavasti lisandub sinna veelgi mõni.
_________________
Happiness makes up in height for what it lacks in length. - Robert Frost
http://aeneafilmid.blogspot.com/

[Wendelh]

Funny Games (1997)

Ma pole midagi sellist varem näinud. Või noh, olen, idee pole teab kui uudne, kuid teostus on "Funny Gamesi" puhul meeletult erinev.
Lühidalt: kaks noormeest võtavad perekonna nende maakodus pantvangi, et nendega 'mänge' mängida.

Filmis ei olnud märkimisväärset alastust, ei olnud seksi, ei olnud verd-ja-soolikaid-lendab vägivalda. Kuid see oli ikkagi üks kõhedamaid linateoseid, mida ma näinud olen. Ei olnud isegi sellist närvipinget, ma ei võpatanud näiteks kordagi ega vaadanud ka kordagi kõrvale - selleks polnud ausalt öeldes vajadustki, sest enamik veriseid stseene toimusid kaamerasilmast eemal.
Pantvangi võtjad, kaks noormeest, olid uskumatult õnnestunud tegelaskujud. Mindfuck järgnes mindfuckile ja nemad lihtsalt seletasid, kuidas kõik palju lihtsam oleks, kui pere ilusti kaasa mängiks.

Soundtrack isegi polnud suurem asi, tegelikult see praktiliselt puudus, kuid kui muusika mängis, siis oli see kirjeldamatult mõjus.

Lõpp oli klišee, kuid jällegi, see toimis.
8-9/10
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.

[Luury]

Vaatasin ära sellise filmi nagu He Was a Quiet Man

Ei ole muud öelda, et kui 5+ ning vaadake kindlasti kõik ise see ära.

[Trash]

Aasta 2007 parimad filmid ehk minu "Oscarid"

Tegin oma blogis väikese kokkuvõtte mis teosed eelmisel aastal minus maru tekitasid.
_________________
Iron Man transforms into cyberkinetic gun.

http://trash-can-dance.blogspot.com/

[Enterprise]

Into Paradiso
http://www.imdb.com/title/tt1719496/
http://2010.poff.ee/est/filmid/programmid.p/inimoiguste-eriprogramm/into-paradiso

Pimedate Ööde Filmifestivali raames külastasin täna kinos Kosmos ülalnimetatud Itaalia filmi. Kõigepealt peaks alustama võib-olla sellest, et minu kokkupuude filmidega mujalt maailmast peale USA ja eriti veel mitte-ulmefilmidega on suhteliselt piiratud. Tegelikult ma natuke kahetsen seda, sest enamasti on sellised filmid suutnud mulle alati positiivse kogemuse pakkuda, aga keelebarjäär ja kättesaadavus seavad nende sagedasemale vaatamisele omad piirid. Seega ma kasutaksin ka selle filmi puhul võrdlusmomendina USA-st pärit ja 2006. aastal parima filmi Oscari võitnud filmi Crash, mis on ilmselt üks minu lemmikutest mitte-ulmefilmidest. Kahjuks on tegu järjekordse linateosega, mis pärast vaatamist siin kommenteerimata jäi, aga see selleks. Muidugi ei ole need kaks filmi otseselt võrreldavad, sest rassismi teema ei ole käesolevas Itaalia filmis sugugi nii prevalentne, aga ka see film räägib loo sellest, kuidas ühel hetkel ristuvad kohalike ja immigrantide teed. Nagu filmi režissöör pärast filmi kinos rahvale kõneles, siis on immigratsioon hetkel Itaalias kuumaks teemaks ning filmi sai valitud srilankalased just seetõttu, et nende kogukond suutis pakkuda võrreldes teistega rohkem huumorit ning nad on seejuures tihti korralikumad ja püüdlikumadki kui kohalikud itaallased ise. Martin Helme ilmselt tuleks ütleks nüüd, et ma olen nilbe tolerastia pooldaja, aga see selleks, ma tegelikult ei kavatsenud siin poliitikast rääkida. Kuigi äkki peaks, sest tegelikult seondub see filmi teemaga üsna otseselt.

Võib-olla kõige rohkem jäi mulle filmist meelde ühe peategelase (töö kaotanud teadlane) toodud näide, kus ta võrdles inimesi rakkudega, kellest mõned on terved ja mõned haiged. Nagu arvata võib, siis mulle meeldib teatav teaduslik element filmides, aga ütlen ka ära, et siin oli see loo teenistuses ega olnud kuidagi pealesurutud võrdlus. Lõpuks oleneb kõik siiski konkreetsete inimeste vahelistest suhetest, mitte nende nahavärvist või päritolust. Väärib ka mainimist, et film suutis suurepäraselt ühendada huumori ja draama, kusjuures tegu ei olnud seejuures mitte eraldi elementidega, vaid mõlemad omadused olid ühendatud ühtedesse stseenidesse. Igatahes on see film, mis väärib kindlasti ise vaatamist, minu poolt au ja kiitus filmi loojatele.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.

[Enterprise]

Vaatasin üle pika aja taas ära kolm esimest Rambo filmi. Positiivselt üllatas see, et esimene film oli tegelikult märgatavalt tõsisem kui eeldada võiks ning liigitub pigem draamaks kui veriseks action-põnevikuks. Kindlasti juhtis film tähelepanu sel ajal USA-s olulisele ühiskondlikule probleemile, mis puudutas suhtumist Vietnami sõja veteranidesse. Teine ja kolmas film olid esimesega võrreldes tunduvalt tüüpilisemad, kuid meelelahutuslikus mõttes ehk selle võrra ka kergemini vaadatavad. Teine film millegi poolest eriti silma ei jäänud, kuid kolmandas mõjus mõnus irooniana seik, et Rambo aitas sisuliselt tegelasi, kelle baasil hiljem moodustati Taliban, mis pärisajaloos ameeriklaste vastu pöördus.

Uusimat neljandat filmi veel näinud pole kahjuks, kuid ehk millalgi leian selleks võimaluse.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.