[TrekRanger]

Käisin siis lõpuks seda filmi vaatamas, mis ei ole küll ulme kõige klassikalisemas mõttes, aga antud valdkonda see kahtlemata kuulub.

Siin on väike sisukokkuvõte:
2027. Inimkonda ähvardab väljasuremine, sest juba aastaid ei ole sündinud ainsatki inimlast. Maailma noorima elaniku, 18-aastase Diego surm tuleb kõigile tohutu shokina.
Londonis, mida lõhestab erinevate rahuvusgruppide omavaheline vägivallatsemine, kerkib esile ebatõenäoline kangelane, illusioonideta bürokraat Theo (Clive Owen). Tema õlule langeb kohustus toimetada planeedi ainus lootus turvalisse paika, võideldes seda tehes nii isiklike deemonite kui ohtliku relvastatud rühmituse liikmetega, kelle plaanidega selline missioon kuidagi kokku ei sobi.

IMDB link: http://www.imdb.com/title/tt0206634/

Ausalt öeldes ei teagi ma millest sellest filmist rääkides alustada tuleks.
Tegu oli väga erilise linateosega, mida ei näe ekraanidel just eriti tihti.

Filmi tugevaimaks küljeks tuleb lugeda sõnumit ja võimsust millega see edasi kanti. Maailm on järjest suureneva saaste tõttu tasakaalust välja minemas ning on väga tõenäoline, et lähiaastatel maksab inimeste vastutustundetu käitumine kätte.
Antud film käsitles siis teemat viljatuse näol ning tegu oli tõepoolest väga mõjuva vahendiga. Filmi tume atmosfäär ja sisuliselt täielik inimelu väärtuse eitamine, mida pea iga minut nägime, peaksid iga inimese mõtlema panema ja küsima: "Kas see ongi meie tulevik?"

Film hakkas veidi teistsuguse tooniga ning lõpp tuli selles mõttes suhteliselt suure üllatusena. Eriti silmas pidades peategelase surma, mida harva filmides harrastatakse.

Näitlejad tegid suurepärast tööd ning tegijad olid atmosfääri traagilisuse kajastamisel viimast võtnud. Kiita tuleks ka filmi lõpus olevat muusikat, mida vist kuulsime paar korda ka filmi jooksul, kuid mida oleks võinud isegi rohkem olla.

Muud nagu hetkel ei oskagi öelda, eks edaspidi täiendan. Antud film on minu hinnagul lihtsalt liiga omapärane, et siin detailidesse laskuda ja pisisasjadest kinni hakata.
Tuleks veel lisada, et teost, mile põhjal film tehtud on, mina lugenud ei ole, seega kui keegi on, siis sooviks ka tema arvamust näha. Võibolla näeb seda raamatut lugenud inimene asja erinevalt.

Annan siis hindeks 9/10, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see on õige hinne.

Ütleks lõpetuseks nii palju, et film on meeldejääv ning kõigile, kes soovivad veidi tõsisemat ja mõtlemapanevamat elamust, on see ideaalne.
_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"

[TrekRanger]

Tuli veel üks asi meelde.

Mainimata jäi selle tuleviku maailma reaalsus, midagi nii usutavat ikka annab luua. Igal sammul võis tunda, et tegu on meie saatusega.
Lisaks mainiks ära massilise kuulide ja pommide rahe episoodi lõpus, mis oli ülihästi lavastatud ja tekitas väga mõjuva elamuse.
_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"

[Sigma]

Uurisin just paar päeva tagasi, millal film Eestisse jõuda võiks. Mul polnud aimugu et see juba jookseb.

Minu huvi filmi vastu tõusis märgatavalt kui minu lemmikkriitik Jeffrey Wells (Hollywood Elsewhere, usaldan tema maitset täielikult) nimetas teost aasta parimaks filmiks:

"Best Picture of the Year" means different things to different folks. For some (most, I suspect) it means being the most fundamentally "entertaining" -- the one that will most likely reach the largest middlebrow audience. (Which is why a lot of people are suddenly behind Dreamgirls.) For others, it's the film that's the most soul-soothing or life-capturing (Volver, Babel, Little Miss Sunshine, The Lives of Others ). Or that seems the most complete and fully realized according to its own particular rules (The Departed, The Queen, Pan's Labyrinth, United 93).

But for me, the highest synthesis of Best Picture satisfaction means delivering on one or two of the above plus one other -- it has to be visually historic. It has to knock your socks off by way of sheer visual energy or innovation. So much so that what you're seeing becomes absolutely "real" and everything else drops away. The popcorn is put under the seat, notions of bathroom breaks are out of the question, and you almost stop blinking for fear of missing something.

Alfonso Cuaron's Children of Men (Universal, 12.25) is that film, and is my choice so far for Best Picture of the Year.

Varsti tuleb üks kinoskäik teha.
_________________
Happiness makes up in height for what it lacks in length. - Robert Frost
http://aeneafilmid.blogspot.com/

[Sigma]

Vaatmas käidud.

Hinne 8/10. Meeldis, kuid minu lemmikfilmide hulka ei kuulu.

Kõigepealt sellest mis ei meeldinud. Film ei läinud mulle peale, kuidagi liiga pealiskaudne. Puhtalt subjektiivne arvamus. Filmil polnud seda "hinge". Raske seletada, aga midagi jäi nagu puudu.

Kuid nüüd heast. Visuaalselt super. Just oma liikuva kaameraga. Pikad lõiked. Mulle väga meeldisid, andis elava pildi maailmast, nagu ise oleks sündmuste keskel. Parimad stseenid oli kindlalt 1) alguse pomm, 2) põgenemine ja 3) pikad lahingukaadrid. Kõik need olid pikad kaadrid, lausa ime kuidas viimane neist tervikuna üles võeti (lihtsalt WOW). Tegemist on visuaalselt ühe võimsama filmiga mida ma näinud olen.

Kokkuvõttes hea film. Mitte nii hea kui lootsin, kuid siiski tegu väärt teosega.
_________________
Happiness makes up in height for what it lacks in length. - Robert Frost
http://aeneafilmid.blogspot.com/

[TrekRanger]

[Enterprise]

Pean tunnistama, et kuigi nägin filmi juba paar päeva tagasi, ei ole ma seda siiani kommenteerinud, sest leidsin, et väga raske on midagi öelda - tavapärased by-the-book arvustused, millega saab hästi USA toodangu üle arutleda, selle linateose puhul nagu ei toimi. Või vähemalt ei toiminud minu puhul.

Võin öelda niipalju, et film mulle meeldis väga, kuigi need valdavad hallid toonid hakkasid pika peale masendavalt mõjuma, aga ei saa mööda vaadata sellest, et filmi eesmärk oligi hoiatada inimesi selle eest, mis võib juhtuda, kui me oma eluviise ei muuda, mistõttu oli selline rusuv atmosfäär kahtlemata omal kohal. Teisalt jäi küll vastuseta, millest inimesed ikkagi viljatuks muutusid, kuid võib eeldada, et see oli kuidagi meie endi süü, olgu siis põhjuseks kas kliimasoojenemine, saastatus, geneetiliselt muundatud toit vms.
Tegelased olid hästi valitud - näiteks peategelane ei olnud tüüpiline Hollywoodi kangelane, vaid keegi, kes täiesti tahtmatult sellisesse olukorda sattus. Filmi muutis reaalsemaks ka see, et peategelase eksnaine nii ootamatult surma sai - alguses arvasin, et ta kindlasti ei sure ning filmi lõppedes elavad tema ja Theo happily ever after, nii et see oli igati hea käik. Plusspunkt ka selle eest, et Theo lõpus suri, kuigi jah, ka see jäi suhteliselt lahtiseks - võib-olla saadi talle siiski eluvaim sisse tagasi.

Võib-olla ehk olulisemakski võib pidada filmis näidatud ühiskonnakorraldust. Suurbritanniast oli saanud praktiliselt politseiriik, kus vaid valitud kodanikud said enam-vähem normaalset elu elada, immigrandid aga aeti getodesse ja puuridesse. Arvestades praeguseid arenguid maailmas, võib see osutuda üsnagi prohvetlikuks sõnumiks. Kõige löövam oli siin vast stseen, mida tänapäeval vaid Araabiamaades näha võib - ilmatu hulk moslemeid marssimas tänaval ja kandmas kirstu hukkunud rahvuskaaslasega.

Eriefektid olid suurepärased - eriti linnalahingud lõpus, kus tankid hoonete pihta mürske lasid ja hoonetest omakorda soomukite pihta rakette lasti.

Ei hakka hindama igaks juhuks, sest minu tavapärasele skaalale see film nagu eriti asetuda ei taha.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.