[Enterprise]

Episood on eetris esmaspäeval, 28. novembril kell 00:20 ETV's

"Vaikuse valdused"
Teel Morgana kvadranti neelab Enterprise'i endasse mõistatuslik "auk", mil pole ühtki dimensiooni, energiat ega mateeriat. Kapten Picard satub hämmingusse, kohtudes nähtusega, mida ei saa mõõta ega määratleda ühegi inimesele tuttava terminiga. Tema meeskond on aga lõksus, mida nende endi terminoloogia järgi pole lihtsalt olemas. Võimetuina august välja pääsema, otsustavad Riker ja Worf minna uurima üht-teist kosmoselaeva, mis on samasse lõksu jäänud. Võõra laeva pardal on ohvitserid tunnistajaiks reale seletamatuile vahejuhtumeile, kuid naasevad elu ja tervisega Enterprise'ile. Tähelaeval aga tuleb meeskonnal tõtt vaadata hiigelsuure silmaga, mis vahib neid läbi akna. Olend, kes ise nimetab end Nagilumiks, seletab, et uurib Enterprise'i meeskonna näitel viisi, kuidas inimesed surevad.



_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.

[Enterprise]

Episood algas Worfi ja Rikeriga holotekil. Alguses mõtlesin, et suhteliselt nõmedad kollid on tehtud, aga kui seda kollast skeleti näoga tegelast näitas, siis mõtlesin, et väikestele lastele niisugune jõle lõust küll vaadata ei kõlba. Kuigi samas, eks Worf ise võib ka mõne noorema ilmakodaniku ära ehmatada. Päris hea, kuigi natuke etteaimatav oli see koht, kui Worf vastas Rikerile, et tavaliselt on tema treening intensiivsem. Eks ta ole jah, seal näidatud elukad olid üsna kohmaka olemisega ning usutavasti ei tohiks neist jagusaamine ka treenitud inimesele ülejõukäiv olla.

Episoodi põhiosa toimus siiski selle lõputu olematuse ümber. Sondide kadumine oleks igatahes minu arvates pidanud meeskonna väga ettevaatlikuks tegema - tõsi küll, polnud põhjust eeldada sellelt tundmatult nähtuselt vaenulikkust, aga samas mitte ka sõbralikkust ning seda tasuks alati meeles pidada. Eriti hämmastama pani mind kapteni naiivsus, kui ta peale mõningast olematuses viibimist andis käsu seal lahkuda. Mulle kui vaatajale oli juba üsna selgelt jõudnud jääda mulje, et sama teed pidi enam lahkuda ei õnnestu. Muidugi kuulus arutelu juurde ka kohustuslik õppetund ajaloost ehk vanaaegsete vääruskumuste (maa on lapik, laevad kukuvad üle ääre alla ja seal ootavad draakonid) naeruvääristamisest, et Roddenberryle omaselt ülistada teaduslikku ja ratsionaalset maailmapilti. Tähendab, mitte et ma sellega nõus ei oleks, aga vähemalt Star Trek TNG esimestes hooaegades meenutab see oma olemuselt kangesti mõne kirikuisa jutlust.
Pulaski jätkas Data mõnitamist, kasutades tema kohta väljendit see. Üldiselt uus doktor mulle meeldib, aga vähemalt see osa temast on ebasümpaatne ja ausalt öeldes mõjus pikk seletus selle kohta, kuidas ta üritab Datat elusolendina aktsepteerida ka natuke ülepingutatuna ja mitte eriti reaalsena.

Järgmisena ilmusid välja romuluslased, kes olgugi, et mitte tõelised, käitusid piisavalt enda stereotüübi kohaselt. (Okei, tegelikult ma mainisin neid ainult selle pärast, et oleks põhjust uut romuluslast kujutavat emotikoni kasutada. )
Riker ja Worf USS Yamato pardal pakkus päris huvitavaid stseene, nagu Worfi hullumine, kus ta karjus, et on üks sild ja üks Riker (Ein Reich, ein Volk, ein Führer? ). Kindlasti aitasid need stseenid väga hästi kaasa salapärase ja ähvardava atmosfääri loomisele, mida selle osa juures väga mõnusalt märgata oli.

Ja paraku küll - nagu tavaliselt, käis minu jaoks episood alla peale seda, kui Nagilum ennast ilmutas. Lihtsalt salapära ja psühholoogiline hirm kadusid. Rääkimata muidugi sellest, et millegipärast valis Nagilum tervest hulgast sillal viibinutest oma ohvriks selle õnnetu nimetu mustanahalise punasärklase, keda me varem näinud pole ega arusaadavatel põhjustel nüüd ka hiljem ei näe.
Kapteni otsus laev hävitada oli küll mõistetav ning antud olukorras ma ka nõustusin tema otsusega, kuid millegipärast tuli kangesti silme ette TOS'i episood "Let That Be Your Last Battlefield," kus ka sama taktikat kasutati. Probleem on muidugi ka selles, et vaatajale on juba ette teada, et seda nagunii ei juhtu. Pulaski ütles siiski teema juurde paar head repliiki, võrreldes enesehävitust haiguse ravimisega patsienti tappes ning avaldades kahetsust, et ta oli valel ajal meeskonnaga liitunud. Tõepoolest meenutas vana head McCoyd.
Episood lõppes teise kommentaariga inimkonna kohta, seekord välisvaatleja Nagilumi poolt. Ka siin mõjus see kuidagi häirivalt.

Aga mõningatele negatiivsetele seikadele vaatamata pean tunnistama, et mulle see osa väga meeldis ning et kuna ma hindasin eelmist episoodi 8 punktiga, siis ei saa ka sellele kuidagi vähem panna:

Üheksa kümnest.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.

[Kris]

Väga mõnus episood. Segaduses Enterprise´i meeskonda oli huvitav vaadata ja Worfi juhtmete kokkujooksmine USS Yamamoto fantoomsillal oli ka väga naljakas.

Arusaamatuks jäi ainult mis mõte oli Worfi ja Rikeri "treeningul" holotekil episoodi alguses. Hiljem olid nad mõlemad ka Yamamoto sillal. Võib-olla püüti näidata, et füüsiliselt on Worf küll Rikerist tugevam aga intellektuaalsete probleemide lahendamine käiks talle üle jõu

[Enterprise]

[Equ]

Tre,

Egas jah siin midagi juurde lisada ei ole samad tunded valdavad ennastki mis eelkõnelejatel juba öeldud. Meeldiv on see, et ST algusaeg tundub jälle normaalsema aja peale tagasi toodud olevat. Võik tsipa veel..näiteks 23:50 või nii..siis oleks juba sigarahul.

Equ
_________________
Live long and prosper!

[TrekRanger]

Minu poolt 7 punkti.

Üldjoontes olen nõus Enterprise'i kommentaariga, kuid mind häirisid ebaloogilised seigad veidi enam. Kõige häirivam oli muidugi episoodi lõpp, kus sisuliselt ühe meeskonnaliikme surmast üldse mingit numbrit ei tehtud ja lihtsalt naeratati rahulolevalt (meenutas TOS'i).
Ma ei hakka siin kõike detaile välja tooma, mis juba toodud on, aga lisaks veel ühe negatiivse asja.
Näiteks tundus see ülimalt koomiline, kuidas Picard alahindas seda auku kosmoses, isegi kahe sondi kadumine ei avaldanud talle mingit mõju. Viis rahulikult laeva sisse ja siis arvas veel, et sealt on võimalik samamoodi välja ka saada.
Põnevust muidugi oli ja esines ka mõningaid häid repliike, kuid juba Nagilumi tegelane tundus mulle liiga vanamoeline ja oleks sobinud kokku pigem TOS'iga.

Lisaks ei meeldi mulle see, kuidas esimestes hooaegades Worfi tegelaskuju portreeritakse, kuid õnneks muutub ta hiljem palju huvitavamaks tegelaseks.

Vaeva oli nähtud, nii et arvan, et mu hinne liiga kõrge ei ole, kuid rohkem ma tõepoolest anda ei saa.
_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"