[vicebarbar]

juba kaua aega on räägitud põnevuse tekkeks õudus- ja hirmu jutte..
Kuid kas ka teil on mõni õuduslugu, mis tahab natukene pajatamist teistele foorumi semudele

Seda mida mina pajatan, nägin ma unes alles paar päeva tagasi..
Arvan, et see võib olla minu tuleviku tütar.

*************************************

See oli erakordne päev, see mil ma sisenesin sinna majja, kus polnud keegi mitusada aastat käinud..
Ent ikkagi majja sisenedes oli seal nii puhas, nagu oleks alles mõne tunni eest siin puhastamas käidud.
Vana antiikkapp oli puhas ja säras nagu mingisugune kullatükk.
Kuid ometigi kuulsin selja taga põksimist. Uks lendas suure pauguga lahti, ja ukse taga oli kolm klouniks maskeerunud meest... Nad kõik itsitasid. see ajas mulle hirmu nahka-ning seetõttu hüppasin lähimast aknast välja, jookstes teisest aknast sisse minnes samasse majja- ainult, et teise ruumi.
Korraga haihtus selle ruumi uks ja aknad. Hämmingusse pani mind aga see, et Toas oli valge, nagu päikesepaistel.. Ometigi polnud seal ei lampi, ust ega aknaid.. hiljem selgus, et toa seinad olid kaetud verega, see oli aga alles värske..
Hakkasin hirmust kisama, kui laest tuli alla suure mürinaga mingisugune trepp. Läksin üles ja nägin seal ühte pisikest kirstu, mis oli lahti ning kõrval põlesid kaks küünalt. Nähes kirstu sisu, pidin ennast lausa surnuks ehmatama. kirstus oli pisikene tüdruk, kes tundus olevat umbes 6-7 aastane. Katsusin ta nägu, see oli alles soe. Sobrasin seal pööningul vel kaua igasugu asjades, kuid peagi avastasin, et kogu pööning oli täis laibalehka ja kirste. vuhh.. Jooksin sealt kohe minema, õnneks oid uksed aknad taastatud... Avasin suure hirmuga ukse ja jooksin sealt mööda pikka koridori teisele korrusele. Seal oli kõik nii segi paisatud, et ei saanud enam aru, kus on see ja too.. Ometigi paistis mulle silma vana mantel, mis vedeles maas. Rebisin selle matli pealt ära, tahtsin näha mis seal all on. All oli kõige suurem jubedus, mida ma näinud olin, seal olid needsamad klounid, aga nad olid surnud.. See värdjalik irve oli neil ikka näos..
Minu kõrvale tuli seesama laps kes oli kirstus, ta sikutas mind käevarrest ja ma kükitasin... ta embas mind ja sosistas mulle kõrva: "Palun lahku siit kiiresti, muidu juhtub sinuga midagi, mis võtab sult elu!"

jooksin kiiresti jälle aknast välja. Jooksin kuni olin majast umbes 100 meetrit eemal. Järsku kukkus maja kokku. Hakkasin kodu poole liikuma..
See oli nii kummaline tunne.
Panin käed jakitaskusse ja leidsin sealt ühe pisikese kella. Avasin selle. Seal oli selle Pisikese lapse pilt, ja selle vahel kiri:

Tänan sind, et lahkusid sealt võimalikult Kiiresti.

Sosistasin endale: "kes sa oled?" Kiri muutus silmapilkselt. "olen keegi, kes on seotud sinu tulevikuga!"
_________________
Trust me, Im a Jedi.

[Luury]

Ma kujutasin millegipärast väikse tüdrukuna ette Dakota Fanningit...

[vicebarbar]

miks nii siis?
_________________
Trust me, Im a Jedi.

[Luury]

Mai teagi. Olin just vaadanud War of the Worlds i ja .... nii oligi. Lihtsalt tuli silme ette tema pilt.

[Slice]

Ma olen näinud unes kuidas kellegi käsi hakkab mikrolaineahjust välja tulema. See oli nii rõve, ma hakkasin kisama, ja siis ma lõin mikroka ukse kinni ja käsi läks pooleks ja verd pritsis igale poole. Pärast kui üles ärkasin siis ainult naersin selle peale. Aga päris mitu korda olen näinud sellist õudukat, et ronin mingist tornist ülesse. Seinte peal on mingid imelikud pildid, tundusid mingi 19. sajandist või nii. Tee peal tulevad mulle alati mingid kahtlased inimesed vastu. Tavaliselt nad lõugavad ja joovad ja suitsetavad. Lõpuks jõuan ma viimasele korrusele ja seal on Lego-klotsidest puur, kus on mitmed metsa-elukad sees. Siis nad pääsevad seaklt lahti ja mina hakkan paaniliselt treppide juurde tagasi jooksma. Siis ma kukun ja veeren trepist alla. Ma tean, see ei tundu praegu eriti jube aga see on.
_________________
R.I.P.
Albus Dumbledore
May there be Acid Pops in heaven.
...And Writer's Block Strikes Back!

[Wendelh]

Selle väikese jutukese leidsin ma URDUst, autoriks Romulus Draculus. (Märgin selle kindlasti ära, kuna tegu ei ole minu omaloominguga.) Õudusjutuna (ja veel väga humoorika õudusjutuna) klassifitseerub see ideaalselt.


Lihapirukad

Saanud saiaga vastu pead, langes poe külastaja surnult maha ja põrandale voolas punane lombike.
“Sea kari! Kuradi tõprad!” mõtles pagar tigedalt. “Tulevad siia ütlema, et minu saiad on kõvad!”
Pagar võttis laibal jalgadest kinni ja lohistas selle taharuumi, kus oli soojusest õhkuv suur ahi. Pagar võttis kirve ja lõi laibal pea otsast. Pea veeres klaasistund silmadega eemale. Pagar võttis tal juustest kinni ja virutas selle prae ahju. Mõne aja pärast hakkas mööda poodi levima magus küpsetatud liha lõhn. Varsti valmisid ka ahjus lihapirukad. Helises kelluke ukse kohal ja poodi astus järgmine külastaja, keda juba ootasid letil auravad lihapirukad.
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.

[AlienX]

[vicebarbar]

normaalne lugu tegelikult...
_________________
Trust me, Im a Jedi.

[tint]

Nojah, selle viimase jutuga meenuvad mulle jutud sõjajärgsest Vene-Eestist kus inimliha oli levinud kaup.


Kuulsin midagi sellist (ilustatud):

Töökuulutuse peale reageerinult seisin ma nüüd mustade vuntsidega mehe ees. Koridor oli soe ja kuskilt imbus siia hapukapsalõhna. Hiljem igatahes selgus, et hapukapsa jaoks olid eraldi vabrikud kus inimesed sõtkusid hapukapsas ja uriini leidmine hapukapsapurgist oli tavaline asi, muidugi ei tulnud kellegil pähe, et see uriin on.
Kuid kui jutu juurde tagasi jõuda, siis see kõhn vuntsides mees kutsus mind edasi esikusse. Esik oli väga kitsas ja läppunud, tegu oli elatunud puumajaga, siiski. Koridoris oli väga palju kulunud ja lehkavaid kingi, toast kostusid kellegi hääled, seal oli vähemalt kaks inimest.
Tööd oli raske saada, kuigi ühiskond ehitas ennast üles, see peaks tähendama ju seda, et tööd jätkub, kuid ei, tööjaotus polnud veel piisavalt organiseeritud ja üldse, valitses negatiivse maiguga sõjajärgne anarhia. Anarhia kus tarvitati seda, mis oli kätte saada ja püüti sellega asendada seda, mida saadaval ei olnud. See tõi omakorda kaasa selle, et tänavad olid tühjad, ei olnud nii õuekasse ega ka -koeri, inimesed olid räsitud, nälginud nägudega kulunud riietes sõjajärgsed lihamassid. Neid kuivalt lehkavaid ent siiski niiskeid lihamasse tarvitati ainult siis, kui oli vaja, kui polnud midagi muud tarvitada. Nii olin siia sattunud ka mina, kellegil oli vaja mind tarvitada, sest kanamunad vajavad sorteerimist ja müümist.
Nii ma siis seisin seal esikus, kummardudes, et kingi jalast võtta, täiesti üksi, sest see samune vuntsides mees oli läinud kööki midagi tooma... Igatahes ma ei mäleta mis see oli ja seda meest ma enam ei näinud...
Töökohta ma ei saanud.


Üks keldrilugu on veel:

Veneajal veeti tihti inimesed keldrisse kui nood tööd otsisid, keldris pidi hea rahulik juttu ajada olema ja samuti paiknesid enamik tööposte just keldrites, sest siis valitses omaalgatuslik eramajandus mis tihti sisaldas endas kas kanamunade või juurviljade sorteerimist ja müümist.
Muidugi said inimesed ka alati vorstivabrikusse tööle, ka seal tuli tihti tegemist teha hämarate keldritega kus parasjagu purustatud liha kellegi soolikasse aeti. Tööd oli nendes vorstivabrikutes nii palju, et kunagi ei lõppenud kuulutused vorstivabrikutes asetleidvate tööotsade kohta. Töösagin oli nii tihe, et isegi ükski hiir ei piuksunud, ükski kass ei kräununud ega ükski koer ei haukunud. Aegajalt eksis mõni üksik murdunud küün kuhuile rasva sisse ära, nõudlus oli suur ja seega keegi ei hoolinud oma murdunud küünest, töö oli tähtis, see oli defitsiit.



Küll on tore, et mul on vanaema.

[vicebarbar]

eew..
_________________
Trust me, Im a Jedi.

[tint]

Mis, kas midagi on viga?

[shadowman]

Väga head lood, tõsiselt.
_________________
Take me out to the black
Tell them I ain't comin' back
Burn the land and boil the sea
You can't take the sky from me

[rincewind]

Mis puutub toiduainetööstusesse: sügaval nõukogude aajal polnud toidul kirju "best before" etc. Teadjamad jälgisid hoolega pakendus kuupäeva. Kõik hoidsid nagu katkust eemale esmaspäevasest kaubast. Kui inimesed peale puhkepäevi tööle tulid ,olid rotid vahepeal võimust võtnud ja ega neid masinatest naljalt kätte saadud. Visati siis tainas punkrisse ja pandi masinad rottide hädakisa saatel käima. Lagedamatele kohtadele pritsitud veri pühiti ära ja oligi kõik kombes. Omal ajal leidis ema leiva seest varblase luukere. Inimes konte pole ette sattunud ja liha pole ka söönud , vähemalt teadlikult mitte. Sorry kui teemast mööda läksin.
_________________
Pettumus on lootuse nukker lapsuke.-S.Vititski-

[Shadow]

[tint]

No kui legendidest räägite, siis tehke seda vähemalt õudusjutu vormis. Eksole.

Pole mõtet teemast välja joosta.

Postige aga õudusjutte!