[Enterprise]

Käisin seda filmi juba päris ammu CC-Plaza Tippfilmide nädala raames vaatamas. Kahjuks on vastava teema kirjutamine nii hiljaks jäänud, sest kohe peale filmi nägemist oli väga raske selle linateose kohta midagi öelda. Kui juba teine hiljuti vaadatud film Children of Men suutis minu kui Hollywoodi toodangust läbi imbunud filmivaataja piisavalt kimbatusse ajada, siis "Allikaga" on lugu veelgi hullem. Filmi tutvustust lugenuna ei osanud ma kindlasti oodata niisugust filmi, nagu ma kinos lõpuks nägin.
Igatahes pean ma ütlema, et jäin saadud kogemusega väga rahule, isegi kui ma ei saa öelda, et see film nüüd mingi eriline magnet on, mida korduvalt vaadata tahaks. Midagi sarnast polnud ma varem näinud ja seetõttu jäi ka see linateos hästi meelde, mis vist on ka üks hea filmi tunnustest.
Üks oluline asi, mis filmi juures silma jäi, oli see oranžikas toonis valgus, milles paljud stseenid filmitud olid või siis selliseks töödeldud - lõi piisavalt müstilise atmosfääri, mis koos aeglase tempo ja suurepärase muusikalise taustaga tegid selles filmist ehk pigem kunstiteose kui filmi Hollywoodilikus mõttes. Võib-olla saaks seda teost võrrelda mõnes mõttes filmiga 2001: A Space Odyssey, kuid otsene analoog vähemalt minu kogemustes puudub.

Sisu kohta ei hakka midagi kommenteerima, sest tõenäoliselt ei suudaks ma seda siin õigesti tõlgendada.
Film peaks millalgi ka laiemalt Eesti kinodesse jõudma, nii et ootan arvamusi.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.

[TrekRanger]

Nojah, ka minul sai see film nähtud ning ega minagi midagi eriti öelda ei oska. Film oli tõepoolest pigem kunstiteos, mille analüüsimiseks peaks seda vähemalt kolm korda vaatama, sest vastasel korral osutuks analüüs liiga pinnapealseks. Linateos oli muidugi viimseni läbi töödeldud ja iga kaader oli huvitav. Nõustun eelkõnelejaga, et ka muusika valik oli suurepärane.
Julgen küll filmi kõigile soovitada, aga ütleks nii palju, et need, kes tahavad vaadata midagi, mis vere keema paneks, siis see film ei ole selleks.

Hindama hakata oleks küll seda lausa mõttetu, sest vähemalt hetkel ei pea ma ennast piisavalt pädevaks. Igal juhul väga huvitav elamus.
_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"

[Olorin]

Päris hea film oli. Alguses küll segane ja mõtlesin, et millesse ma end nüüd mässinud olen. Kuid sisu, pilt, efektid ja muusika - kõik sobis hästi kokku. Raske on anda tavalises punktisüsteemis hinnangut, sest mis žanri ta alustuseks kuulus? Oli ju ulme ja oli ka armastuslugu sees. Filosoofiline ja väga sügavamõtteline, rohkem polegi öelda. Soovitan vaadata, kes vahepeal midagi teistsugust tahab näha.

[Anomaly]

Nüüd vaatasin minagi selle filmi ära ja jäin nähtuga väga rahule. Kui lugesin tutvustust, siis arvasin, et tegemist tuleb ajarändude või ülipika elueaga, aga tegelikult oli see midagi täiesti erinevat. Kahjuks oli "The Fountain" telekas öösel kella kolmest viieni, nii et lõpus hakkas juba uni peale tulema, aga magama õnneks ei jäänud.
Mulle meeldis ümbersündide ja eelmiste/järgmiste elude idee. Alguses pidas peategelane surma haiguseks ja üritas seda välja juurida, otsides vähile ravimit, kuna tema naine oli vähki suremas. Lõpuks sai ta aru, et ei ole Izzist jäädavalt ilma jäänud. Eelmistes eludes oli ta korduvalt oma naise kaotanud (mustad ringid ümber käe) ja selleks, et temaga uuesti kohtuda, tuli tal endal surra ja järgmisse elusse siirduda.
Nüüd läks mu jutt juba sisu ümberjutustamiseks kätte ära, aga põhjalikumalt ei oska ma sellest filmist kirjutada. Selleks tuleks seda kindlasti mitu korda vaadata.