[TrekRanger]

The team removes Beckett from stasis to help out in a dangerous situation.


Kuigi võiks öelda, et episoodis polnud midagi väga erilist ja lõppkokkuvõttes piirdus tegevus sarnase actioniga, mida oleme näinud paljudes SG episoodides, siis mulle see osa meeldis.

Eelkõige olen rahul Woolseyga, kes on minu arust palju parem inimene Atlantist juhtima kui Carter. Esiteks on Robert Picardo juba minu meelest huvitavam näitleja ning teiseks on Woolsey tegelaskuju oma omapärast hoolimata palju usutavam ja otsustusvõimelisem juht.
Lisaks andis antud episoodile palju juurde Becketti tagasi toomine, kes oli üldse Atlantise sarjas üks parimaid tegelasi ning teda on ükskõik millisel kujul alati tore näha.

Ütleks siis lõpetuseks, et episood ise polnudki nii eriline, aga näitlejad mõjusid oluliselt usutavamalt ja huvitavamalt kui neljanda hooaja lõpus ja viienda hooaja esimeses episoodis, eelkõige just tänu Woolseyle ja Beckettile.

9/10 - minu tänuavaldus selle eest, et midagi on muudetud.
_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"

[velz83]

Keegi on kunagi öelnud, et põrgu on kordamine, selle definatsiooni järgi oli antud seeria kindlalt põrgu.

Palju me oleme näinud neid seeriaid kus keegi või miski võtab Atlantises kellegi üle võimu ja baas on tõsises ohus? Põhimõtteliselt näidati meile juba olnud seeriaid, muudeti lihtsalt veidi tegelasi... Väga masendav! Kui tavaliselt on sellised seeriad põnevad siis seekord, ausalt öeldes, ei olnud. Idee kasvavast kurjast kosmoslaevast jättis mind ikka täiesti külmaks. Ainukese vürtsi elemendi lisas see, et Beckett oli tagasi, see lisas tõsise ohu doktorile, sest tavaliselt uue tegelase saabumisega lõpetab vana tegelane eksistentsi.

Sellised seeriad tuletavad mulle tahest tahtmata meelde A-rühma, kus iga seeria kondikava oli täpselt sama, kuid A-rühma eelis oli see, et head huumorit oli tunduvalt rohkem.

Igatahes tabas mind järjekordselt pettumus, võitlesin tõsiselt endaga, et mitte pooleli jätta, suutsin ikka lõpuni vaadata ja ausalt öeldes kahetsen, et seda tegin.

Senaristid peaksid rohkem tööd tegema, mitte vana rasva peal liugu laskma. Eelnevalt eelkõnelejast mina mingit hinnaalandust ei tee, kuigi ka mulle eelkõneleja poolt mainitud karakterid meeldivad.

3/10
_________________
Isegi masendav reis on parem, kui siia saabumine.

[FLT]

Mulle meeldis see episood kohe väga, 9 punkti andsin. Woolsey andis vürtsi juurde kenasti, samuti Beckett. Loodetavasti jäävad mõlemad doktorid alles.
_________________
In the name of everything still holy to us

[Zinera]

2
järjest rohkem kisub seebika suunas, jube

[Enterprise]

Andsin 8 punkti.

Minu arvates oli tegu põneva episoodiga, mis muuhulgas kaasahaaravale tegevustikule pakkus ka üht-teist tegelaste osas. Võin nõustuda, et laiemas plaanis ei olnud lugu midagi uut, aga mind see ei häirinud eriti. Kelleri haigeks jäämise juures tundus ebaloogilisena seik, et ta midagi kohe ette ei võtnud. Ma kujutan ette, et kui mina oleks arst ja ärkaks järsku eriliselt limase käega üles, siis ma ei unustaks seda lihtsalt ära, vaid hakkaks kohe asja uurima. Aga seda annab ehk seletada sellega, et kõnealune viirus mõjutas inimesi ka psühholoogiliselt.

Kõige huvitavam oli minu jaoks selle episoodi juures Woolsey tegelaskuju areng. Varem ei ole ta just kõige positiivsem tegelane olnud, aga seekord sai ta väga hästi hakkama. Ütleks, et episoodi alguses käitusid pigem teised ekspeditsiooni liikmed tema suhtes teenimatult halvasti, sest tegelikult oli Woolsey jutt igati põhjendatud ja loogiline. Lihtsalt SGA on säärane sari, kus julge tegutsemine ja reeglitest mitte kinnipidamine end alati ära tasub. Olles hiljuti lõpetanud Star Trek: Voyageri järjekordse vaatamise, on mul siiski raske lahutada Woolseyt sealse Doctori tegelaskujust ja kui ta Atlantise juhtimisruumis materialiseerus, siis ma mõtlesin enda ette küll, et "please state the nature of the medical emergency", aga õnneks on need kaks tegelaskuju siiski piisavalt erinevad.

Nõustun eelkõnelejatega, et Beckettit oli väga tore taaskord ekraanil näha

Üks hämmastamapanev stseen episoodis oli minu jaoks see, kui Sheppard lennumasinaga hoonesse rammis. Arvestades Ameerika publiku tundlikkust selliste nähtuste suhtes tundus see üsna kummalise trikina.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.