[FLT]

Rodney kaotab mälu ja mõistuse ning muutub lapselaadseks.

Päris oodatava lõpuga oli tegelikult, sellegipoolest oli tegu päris keskpärase episoodiga. Korra isegi arvasin, et ta tõesti lahkub, samas oli teada, et see püha koht on mingi iidsete seade. Natuke huumorit oli ka, meeldejäävamad kohad olid:
Sheppard: Well actually we're gonna have a big feast first.
McKay: Last supper, huh?
Sheppard: Well, suits your Messiah complex.
McKay: True.

ja Sheppardi ütlus Rononile "You could have step on it"

7 punkti


_________________
In the name of everything still holy to us

[velz83]

Ah, et kaheksat ei saagi panna, kahju just see oli vastav punktide arv antud episoodile.
_________________
Isegi masendav reis on parem, kui siia saabumine.

[shadowman]

Ka mina pean hääletamata jätma, kuna ei leidnud valikut, mis mulle sobinud oleks.

Oli küll väga ettearvatav osa ja eepilisi kosmoselahinguid näidati kahetsusväärselt vähe, aga ometi ei saa seekord kasutada sõna "halb". Võibolla "lihtne" või "sirgjooneline", aga kindlasti mitte "halb". Seekordne osa oli keskmisest Atlantise episoodist tunduvalt sügavam ja - nagu eelminegi episood - natuke tavapärasest süngema atmosfääriga. See aga pole sugugi mitte miinus, vaid lisab sellele muidu kohati liiga kergemeelseks muutuvale sarjale vahepeal natuke tõsidust juurde.

Üks huvitav seik, mis selles episoodis päevakorda kerkis:
Kui meeskond läbi värava minnes ootamatute ilmastikuoludega kokku puutus, siis otsustas Woosley, et saadavad nüüdsest iga kord enne Väravast sisseastumist MALPi enne läbi, et kontrollida sihtpunkti ohutust. Mõistlik mõte, aga millest mina aru ei saa, on see, et kuidas on siiamaani üldse ilma hakkama saadud. MALP MALPiks (tegemist on üsna kohmaka masinaga ja pealegi on vaja veel ka selle tagasisaatmisele mõelda - tüütu), aga miks neil ei võiks olla standardvarustuses mingid pisikesed kaamera ja mõne sensoriga jullad, mille saaks iga kord enne väravast läbiminekut enda ees sisse visata ja hiljem lihtsalt tasku pista, kui ise ohutult teisel pool ollakse? Hoiaks sellised ootamatused ära, nagu me episoodi alguses nägime.
_________________
Take me out to the black
Tell them I ain't comin' back
Burn the land and boil the sea
You can't take the sky from me

[FLT]

Oih, vabandust
Parandasin ära.

[velz83]

Kas MALP mitte lisaks kaamerale ei olnud ka kommunikatisooni vahend ja admosfääri jms kohta info koguja?
_________________
Isegi masendav reis on parem, kui siia saabumine.

[FLT]

[shadowman]

Jah, aga MALP on suur ja kohmakas ning iga kord ei ole teda võimalik või otstarbekas kasutada. Näiteks ei suuda MALP tõenäoliselt ise koju helistada ja meeskonnal pole alati aega Värava juurde passima jääda, et masin tagasi saata (kasvõi siis, kui Jumperiga läbi minnakse). Väike odav kaamera oleks sel juhul palju mõistlikum kui lihtsalt hea õnne peale lootma jäämine.

Punktid ka siis nüüd:

8/10
_________________
Take me out to the black
Tell them I ain't comin' back
Burn the land and boil the sea
You can't take the sky from me

[Hyperion Endymion]

6p siis minu poolt.

noo ma ei tea kõik lihtsalt nii etteaimatav.
tõsiselt see hooaeg vist kõiki episoode vaadates enamik ajast miski haigutad vaikselt ja ootad et asi läbi juba saaks
_________________
He`s like fire and ice and rage.
He`s like the night, and the
storm in the heart of the sun.
He`s ancient and forever. He
burns at the center of time
and he can see the turn of
the universe.

And...he`s wonderful.

[alziz]

Minu meelest oli see osa päris halb... Seega 3 p.

Mulle sellised uimased ja eelarvet kokkuhoidvad osad ei istu... üks igavamaid osasid terve Atlantise jooksul...

Loodetavasti tuleb ikka tulevikus rohkem spacei ja lahinguid laevade vahel...

Kogu osa vältel käis üks uimane värk, siis näidati Rodeney mälu kaotuse klippe tagurpidi ja lõpuks lahenes olukord minutiga...
_________________
Hyperion
Emperor of ALZIZ Empire

[skycat]

[Enterprise]

Aga mina panin sellele osale 9 punkti.

Tegelikult mäletan, et kui ma seda osa esimest korda nägin, siis ei olnud ma sellest eriti vaimustuses, aga nüüd teist korda nähes avaldas mulle sügavat muljet.

Kõige suurem aplaus muidugi David Hewlettile suurepärase näitlejatöö eest. Kuigi ta tavaliselt kehastab geeniust, siis seekord suutis ta väga edukalt ja usutavalt mängida ka taandarenenud inimest. Häid stseene oli palju ja neid kõiki ükshaaval välja tuua pole mõtet, aga mulle näiteks väga meeldis McKay ja Sheppardi jutuajamine mere ääres - "You're a good friend, Arthur." Selle stseeni muutis oluliselt sügavamaks asjaolu, et McKay ütles seda meelega ja see näitas, et ta sai oma olukorrast liigagi hästi aru.
Ilmselt väärib märkimist ka asjaolu, et episoodis arendati mõnevõrra edasi McKay ja Kelleri suhte tegevusliini ja mulle meeldis eriti, et viimast videolõiku ei näidatud enne episoodi lõppu.

Kriitika poolest võiks mainida, et muidugi oli lõpp etteaimatav selles suhtes, et McKay lõpuks terveks saab ja samuti võiks kritiseerida seda, et nii oluline ja põhjapanev lugu kõigest ühe episoodi jooksul alguse ja lõpu leidis, aga samas liigne venitamine oleks selle idee juures pigem asja ära rikkunud.

Kokkuvõttes oli see minu arvates selline ilus ja natuke kurb episood.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.