[padawan]

Dr. Jennifer Keller falls ill and, in Carson Beckett's opinion appears to be suffering from a psychological ailment. In fact she has been taken over by an alien consciousness, a cunning and manipulative woman named Neeva Casol.
_________________
Armasta oma vaenlasi - kas või selleks, et neile närvidele käia.

[cochrane]

Ei meeldinud see SG1 puhul ja ei meeldinud ka nüüd, et viimaste osade ajal tehakse episoode rohkem mahu täissaamiseks kui peamise tegevusliini edasiviimiseks. Keset mõnda hooaega ei häiriks, aga lõpus küll.

[FLT]

SGA on seda teemat juba puudutanud... suhteliselt külmaks jättis...
5 punkti
_________________
In the name of everything still holy to us

[Hurmet]

Minu arvates oli see episood üsnagi sõna otseses mõttes fännidele / vaatajatele näkkusülitamiseks, sest ainuüksi see mõte, et hooaja lõpus keskendutakse nn vahepalade näitamisele, ajab südame pahaks. Viimase vähemalt kahe hooaja puhul on SGA üsna palju võtnud SG1 pealt maha, kuid ometigi pole nad kasutanud minu jaoks SG1 kurikuulsat hooaja lõpus tulevat 'to be continued' (vist esimestel SGA hooaegadel oli, aga kes seda enam mäletab) ning SGA "parima" hooaja puhul tuleb tõdeda, et episoodid on efektide jms poolest tõesti eelnevatest enamjaolt paremad, kuid nende omavaheline side puudub. Ütleme ausalt, isegi SG1 puhul hoidis inimesi kinni "madudega" peetud lahingud. "Orjadega" võitlemise puhul arvatavasti vaatajaskond juba veidi kahanes.

Tulles tagasi selle episoodi juurde, siis olgu, alguse jama elasin kuidagi veel üle, kuigi väga häirivalt otsustasid stsenaristid või režissöör minna kohe tegevuse peale, ilma et oleks vaataja saanud eelnevalt mingit aimdust. Kui selgus, et kogu probleem oli iidsete kommunikatsioonivahendis, siis käis esimesena peast mõte 'ojaa, nüüd tuleb see SG1 teema, millega avastatakse uus galaktika vms ja saab uue seriaali teema teada' ning ainuüksi mõte sellisest variandist ajas halvas mõttes hulluks. Kui selgus, et tegu polnudki sellega, langes minu silmis episoodi ja SGA maine veelgi rohkem, kuigi täpset põhjust ei oskagi öelda. Ju siis mingi liiga haledat teed pidi, kuidas saada episood ja eetriaeg kätte, sama asja kasutades võiks väga palju idiootseid episoode üles võtta. Üldiselt, selle episoodi võib minu arvates visata SGA kõige halvemate osade sahtlisse, mille vaatamatajätmine on ehk isegi parem kui vaatamine ise.

[velz83]

Saast!!!
_________________
Isegi masendav reis on parem, kui siia saabumine.

[TrekRanger]

Nõus eelkõnelejatega.

Lihtsalt väsitav on selliseid episoode vaadata, kus sisuliselt mitte midagi uut ei pakuta, eriti kui need leiavad aset sarja lõpus.

Algus oli suhteliselt põnev, kui Zalenka endale näpitsad kõhtu sai, kuid sealt edasi hakkas asi allamäge minema ning lõpuks jäi ikkagi tavalise filleri maitse suhu.
Kohe kahju, et tegijad ei suuda mitte midagi erilist enam välja mõelda, natuke ju ometi võiks viimase hooaja puhul pingutada, aga ei, seda on liiga palju loota.

Järgmist head sc-fi sarja tuleb vist aastaid oodata, sest maine kistakse nii alla.
_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"

[Enterprise]

Väga kurjad arvamused on eespool.

Kuigi ma põhimõtteliselt võin ka eeltoodud kriitikaga nõustuda, siis lõppkokkuvõttes see minu arvates eriti halb episood siiski ei olnud. Pinget suudeti üsna korralikult ülal hoida ja mind häiris osa juures kõige rohkem siiski pigem tüüpiline kuusemetsas jooksmine ning lõpus viimasel hetkel pääsemine.

Tooks välja ka selle, et episoodis olid kesksel kohal kommunikatsioonikivid, mis SGU-s samuti väga olulist tähtsust omasid. Kahtlemata ei olnud nende kasutamine nii SGA lõpu lähedal juhuslik, vaid pigem mõeldud vaatajale nende meelde tuletamiseks.

Panin 6 punkti.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.