[TrekRanger]

Kõigepealt wikipedia link filmile: http://en.wikipedia.org/wiki/They_Live

Kuna nägin foorumi pildimängus pilti, mis mulle väga tuttav tundus ning hiljem selgus ka filmi nimi, siis tuli meelde, et olen seda mitu aastat tagasi näinud, kuid detailid ära unustanud.
Mäletasin vaid, et mulle film tookord meeldis ning seega otsustasin ta kohe uuesti üle vaadata.

Tuleb tõdeda, et ka seekord ei pidanud pettuma. Kuigi tegemist on võrdlemisi madala eelarvelise ning kuulsusetu filmiga, on ta minu hinnangul kvaliteedilt üle paljudest kallitest ja suurejoonelistest ulmefilmidest.
Lähenemine tulnukate invasioonile on antud linateoses vägagi omanäoline.

Eelkõige tuleks välja tuua lausa meisterlik poliitiline kommentaar. Jah, tõepoolest on tänapäeva maailmas inimeste alla käinud väärtustest ja liigsest saamahimust juttu suhteliselt palju, kuid antud film tõi selle minu arust eriti efektselt välja. Tuleks arvestada ka sellega, et 1980-ndate USA inimesed ilmselt suures osas kandsidki filmi tulnukatele sarnaseid väärtusi ning selles osas võis film vaatajad kindlasti mingil määral mõtlema panna.
Võiks tegelikult väita, et filmi sõnumiks oli inimeste muutumine nende samade koledate tulnukate sarnasteks ning tulnukad olid ülakantud tähenduses nende inimeste asemel kes on valmis kõigeks vaid selle nimel, et ise väga hästi elada.

Filmis oli muidugi ka palju komöödia varjundiga seiku. Eelkõige tooks välja reklaamide taga olevad sildid, mis sisestasid inimestele tarbimist ja allumist. Mõnes mõttes ongi enamus tänapäeva reklaamid just selliste varjatud sõnumitega ning selles suhtes tabas film kümnesse.
Kahjuks ei ole reaalses maailmas aga eriti ühtegi kerget võimalust sellest "uimast" üles ärkamiseks, mis tuleks ilmselt nii mõnelegi kasuks.

Kui nüüd kõikvõimalikud sõnumid välja arvata, siis oli filmi üldine tegevustik ka igati põnev ning oskuslikult üles ehitatud. Näitlejad mängisid oma osad piisavalt veenvalt välja ning pinget jagus viimaste minutiteni. Seega mingil juhul ei saa filmi nimetada igavaks moraali lugemiseks, vaid eelkõige nutikaks meelelahutuseks, mis paneb vaataja ka natuke ümbritsevat maailma analüüsima.

Igal juhul julgen filmi kõigile soovitada. Leian, et tegu on ühe vähetunnustatud pärliga, mis oleks omal ajal väärinud oluliselt rohkem tähelepanu.
_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"

[Nielander]

Nägin kah seda filmi esimest korda paar aastat tagasi. Esimene asi, mis selle filmiga seoses meelde tuleb ongi need reklaamidesse ja logodesse ära peidetud varjatud sõnumid tarbimisega seotud käskudest, mis olid nagu rusikad paljudesse silmaaukudesse, kui mõtlema hakata sellise tüüpilise USA inimese peale, kes vähemasti statistika järgi tarbib enam kui ükski teise riigi keskmine elanik...
Samuti oli filmis üheks vähemati isklikult kõige meeldejäävamaks kohaks kahe peategelase vahelise baarikakluse stiilis võideldud rüselemine kusagil umbtänavas prügikastide kõrval, mis kujutas endast ühte väga pikka rusikavehkimis-tseeni paari päikeseprillide üle...kuuldavasti võttis selleks tseeniks harjutamine kolm nädalat...kakluse iroonilne huumor selle üle kuidas üks mees tahab, et teine mees tulnukaid tuvastavaid päikeseprille kannaks, samal ajal kui tänavad on täis tulnukad plaaniga inimkonnale ajupesu teha, oli lihtsalt suurepärane...

Meeldivaks üllatuseks oli(jäi kuidagi varem kahe silma vahele), et film on lavastatud ja vähemasti osaliselt kirjutatud John Carpenteri poolt(muuhulgas The Thing'i autor), kes väidetavalt wiki andmetele töötab praegu ka The Live remake kallal...

Filmi juures võiks ära mainida veel küllaltki realistliku õhustikku, kus peategelane ei olnud mingisugune võitluskunstides treenitud tapamasin, vaid suvaline baarikakleja, kes lihtsalt otsustas midagi ette võtta...

Filmi filmiseks kulus "vaid" kaheksa nädalat eelarvega natukene üle 3 miljoni dollari...selles mõttes imeline kui hea ja meeldejääva filmi saab teha hea lavastaja juuresolekul sellise "kommirahaga"...
_________________
When the spit hits the fan...