[Enterprise]

Nagu ma veidi aega tagasi kirjutasin, siis olen Leo Kunnase ulmetriloogiat juba ammu lugema hakata tahtnud, kuid seni polnud mul piisavalt tahtejõudu, et seda ette võtta. Militaar- ja kosmoseulme on mind ikka kõige rohkem paelunud ning asjaolu, et kõnealune teos pärineb Eesti autori sulest, ainult suurendas uudishimu. Tegelikult oli tegu üldse üle väga pika aja esimese ilukirjandusliku teosega, mida ma lugenud olen. Viimastel aastatel pole selleks lihtsalt piisavalt viitsmist olnud. Igatahes ma enam ei mäleta, mis oli viimane ulmeromaan, mille ma läbi lugesin. Aga teemaks olev raamat sai minu käes koos mõistlike lugemispausidega loetud umbkaudu 24 tunni jooksul.

Mõtlesin natuke, kuidas sellest raamatust täpsemalt kirjutada ja lõpuks jõudsin järeldusele, et kõige lihtsam ja arusaadavam oleks vist mõtted punktidena kirja panna. Ma üritan järgnevas tekstis võimalikult vähe spoilerdada, et seda saaks lugeda ka need, kes pole veel raamatuga lähemalt tutvust teinud, kuid päris puhtaks ilmselt jääda ei õnnestu.

1. Raamat üldjoontes meeldis mulle. Mida võib ilmselt järeldada ka asjaolust, et lugesin selle suhteliselt kiiresti läbi. Kuigi tegu on triloogia esimese raamatuga ning sellest on ka lugemisel aru saada, siis moodustab see teos piisava terviku, ilma et oleks vaja tingimata ka järgmiseid osi lugeda.

2. Raamat tundus mulle oma sisu poolest klassikalise või täpsemalt väljendudes stereotüüpsena. Mis ei ole tegelikult kriitika. Ma ei saa öelda, et teoses käsitletud temaatika oleks olnud äärmiselt originaalne või väljapaistev, kuid üksikuna hinnates oli siiski tegu romaaniga, mis suutis lugeja piisavalt endasse haarata ning mis sisaldas hulga huvitavaid mõtteid. Kõige rohkem tekkis mul assotsiatsioone R. Heinleini Tähesõdalastega, kuigi need olid rohkem pinnapealsed kui sisulised.

3. Kohati tekkis siiski tunne, eriti viimast peatükki lugedes, et tegu on paremal juhul mingit seisukohta esitava essee või halvemal juhul propagandatekstiga teatud konkreetse maailmavaate õigustamiseks ja seda konkreetsemalt metafoorina Eesti oludele. Mis autori tausta arvestades on igati mõistetav ja ka oodatav (ja ma ei ütle sugugi, et ma sellega kindlasti ei nõustuks), kuid seal oleks võinud kraade natuke alla keerata. Heietused stagneerumisest, populismist, sõjaväe mõtlematust vähendamisest ja tehnoloogia ületähtsustamise ohtlikkusest on muidugi omal kohal, aga see mõjus kohati oma otsekohesuses malakaga pähe andmisena. Sõjaväe ja tsiviilühiskonna erinevused ning nende erinevuste põhjused olid igatahes väga põhjalikult välja toodud ja suurepäraselt lahti seletatud.

Ühe huvitavama ideena jäi mulle raamatust meelde, et inimkond peaks otsima liitu just nende tsivilisatsioonidega, kellega meil võimalikult vähe ühist on, sest nii ei teki huvide konflikte; mitte aga endasarnaste tsivilisatsioonidega, sest see viib varem või hiljem sõjani.

4. Teose esimene pool oli minu jaoks põnevam kui teine. Samas ma mõistan täiesti, miks oli teine pool selline, nagu ta oli. Sest ka sõjaväelane on inimene ja see ehk ongi üks olulisemaid sõnumeid. Pereväärtused on autori jaoks ilmselgelt olulisel kohal.

Tegelaste osas ütleks niipalju, et peategelase osas ja tegelikult teoses ise oleksin ma oodanud natuke rohkem otsekoheseid seoseid Eestiga, kuid maailma ühinemine ühe föderatsiooni lipu alla näis olevat osa autori tulevikunägemusest, nii et selles osas kritiseerima ma ei hakka ja võib-olla olekski rohkemate seoste toomine liigne egohellitamine ja viiks tähelepanu teose mõttelt kõrvale. Kuigi samas viidati ka üsna selgelt ohule, mida võib selline suur föderatsioon kujutada neile, kes ei soovi ühisriigis elada, kuid sellest kirjutatakse nähtavasti lähemalt triloogia teises raamatus. Kriitika Euroopa Liidu suhtes?

5. Tehniline külg ja sõnavara on autoril väga hästi läbi mõeldud ning kuigi seal ei ole midagi otseselt ennekuulmatut, siis suudeti selle abil tuleviku maailmast piisavalt hea ettekujutus luua. Kiidan autorit ka selle eest, et kuigi nimetatud tehnilist sõnavara kasutatakse suhteliselt ohtralt, siis on see peaaegu alati siiski loo teenistuses ja mitte vastupidi.


Kokkuvõttes oli "Enne viimast sõda" minu jaoks ikkagi põnev, kaasahaarav ja mõtlemapanev lugemisvara ning kindlasti kavatsen lähiajal osta ka triloogia teise raamatu.

Ootan teie kommentaare.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.

[SoulHunter]

Olles lugenud kõiki kolme osa, nõustun sinuga täielikult. Assotsioone Eesti eluoluga tekib palju ja ka väike sarnasus Tähesõdalastega on olemas. Põhirõhk on teoses suunatud ideaalse armee kujutamisele. Ideed on iseenesest huvitavad ja nagu ka Tähesõdalastes, on kujutatud armee võimalikku treenimise moodust, et saada siis täiuslikke tapamasinaid kes suudaksid väikseima kaotusega tekitada maksimaalne kahju. Tahaks loota, et keegi suudaks selle teose mõnele heale ullivuudi stsenaristile maha müüa... Sellest saaks õige teostuse korral päris vinge äktsioni... Juhul kui mõni idikast režissöör seda ära ei riku...
Aga jah, viimaste aastate üks paremaid Eesti ulmekaid kohe kindlasti...
_________________
Minna alati sinna kus veel keegi pole käinud...
Ja loota, et ehk pääseb kuidagi ka tagasi...

[Annihileeruja]

Jep, hea triloogia. Selle esimest osagi on veel siin/ seal saadaval, ühel mu lemmiksaidil ka kus on ühes teemas kenasti koos uued ja vanad raamatud, mitte ei pea eri lehtede vahel sebima ja hinnad ka OK.[/url] www.vanaraamat.ee

Kontkreetne raamat siis: http://www.vanaraamat.ee/Ilukirjandus/Ulme-fantaasia-ja-ouduskirjandus/Gort-Ashryn-Enne-viimast-soda-I-osa-b12730-t18.html