[Enterprise]

http://www.imdb.com/title/tt1343727/
http://en.wikipedia.org/wiki/Dredd


Mõnda aega tagasi soovitati mul teemaks olevat filmi vaadata ja täna ma selleni lõpuks ka jõudsin. Mäletan, et mingil hetkel jooksis see ka Eesti kinodes, kuid tol ajal jäi see mingil põhjusel suurel ekraanil üle vaatamata, nii et sain selle vea nüüd parandatud. Peaks märkima, et kohtunik Dreddist on ka varem tehtud üks film, kus nimirollis oli Sylvester Stallone, kuid seda teost ma näinud pole ning seetõttu jäävad ka võrdlusmomendid minu arvamusest kõrvale.

Tuleb tunnistada, et ma ei osanud sellest filmist enne vaatamist eriti midagi arvata ning mulle teadaolev info piirdus põhiliselt sellega, et peaosas on Karl Urban ja film on äärmiselt vägivaldne. Seetõttu ei olnud mul ka mingeid eelarvamusi, mis oleksid minu ootusi ja hinnangut kuidagi mõjutada võinud. Ütlen kohe välja, et lühidalt öeldes tundus Dredd mulle kui puhang värsket õhku ning meeldis väga.

Kahtlemata oli film äärmiselt vägivaldne ning sellest rääkimata ei saa selle filmi teemas kindlasti jätta. Üldiselt ma ei pea ülemäärasest ja võikast vägivallast eriliselt lugu, kuid pean ütlema, et vaatama suurele hulgale tapmisele ja verele ei mõjunud nähtu üldse liiga võikalt nagu võiks kirjelduste põhjal arvata. Ma ei oska seda muud moodi isegi kirjeldada kui nii, et see vägivald tundus kuidagi puhas ja õige ning mitte üleliigne (loodan, et ma nüüd päris psühhopaadi moodi ei kõla). Võib-olla aitas sellise tunde tekkimisele kaasa ka asjaolu, et tegemist ei olnud Schwarzeneggeri ja Stallone stiilis tüüpiliste massiliste tapatalgutega, mis alati pigem naerma ajavad. Dreddis minu hinnangul huumor praktiliselt üldse puudus ja tegelikult oli see suur pluss, et Dreddi suust ei kõlanud tapmise juures mingeid humoorikaid repliike nagu see muudes filmides väga tavaline on. Tapmine kohtunikuna oli tema jaoks töö ja sellisena Karl Urban seda ka edasi andis. Ütleks, et ainus stseen, mida ma üldse sellest filmist kuidagi pooleldi naljakaks julgeksin pidada, oli see, kui Dredd pärast Ma-Ma korraldatud miniguni-valanguid tolmu seest välja astus ning ühe Ma-Ma kaagi rõdult alla viskas ja seejärel uuesti tolmu sisse kadus.

Aga lisaks vägivaldsele pealispinnale oli Dredd tegelikult ka filosoofiliselt päris huvitav film ning pani ennekõike mõtlema, mis juhtub inimestega sellises ühiskonnas nagu filmis kujutati. Esiteks muidugi võib välja tuua ilmselge küsimuse, et kui korrakaitsjad, kes kusjuures ei suudagi kogu territooriumi kontrollida, vaid vastata ainult väga piiratud hulgale rikkumistele (vist mainiti 6%), on muutunud isikuteks, kes on korraga nii kohtunik, vandekohus kui ka hukkaja, siis mis üldse eristab neid kohtunikke suvalistest kaakidest ja kurjategijatest. Jah, sellised õigused olid kohtunikele antud just sellepärast, et neil polnud võimekust kõike kontrolli all hoida. Aga mis annab siis neile üldse legitiimsuse korda hoida? Kas põhimõtteliselt ei ole siis tegemist siin lihtsalt erinevate rivaalitsevate gängide vahelise võimuvõitlusega, kellest ühed nimetavad ennast politseinikeks ja teised narkoärikateks?

Ja nähes selliseid filme, kus olevates ühiskondades lokkab vägivald sellisel määral nagu Dreddis, tekib mul alati tunne, et see ei saa olla kuigi realistlik, sest niisugune ühiskond, kus inimesi igapäevaselt massiliselt tapetakse, ei saaks lihtsalt vastu pidada. Ja kes on üldse halb ja kes on hea? Kuidas seda sellises ühiskonnas määratleda? Võtame kasvõi filmi peavaenlase Ma-Ma. Ta tegi koletuid kuritegusid, kuid tema suhtes oli varem samamoodi koletuid kuritegusid toime pandud. Kas ta oli hullem kui teised? Kas sellises ühiskonnas on üldse inimestel mingit moraalset kompassi? Kas lihtsalt inimeseks olemisest piisab, kui keskkond sinu ümber on nii vaenulik? Ning kohtunikud ja pätid vastastikku toidavad seda peatumatut vägivallatsüklit. See ei lõpe enne kui kõik osapooled on surnud.

Näitlejatööd hindan igatahes samuti kõrgelt. Karl Urban suutis peaaegu ideaalselt kehastada (suhteliselt) emotsioonitut kohtunikku ning mõjus ekraanil võimsalt vaatamata sellele, et ei võtnud kordagi filmi jooksul kiivrit peast. Ka Andersoni osatäitja mõjus usutavalt noore ja kogenematu kohtunikukandidaadina, kellest paistis siiski selgelt välja, missuguses karmis ühiskonnas ta on üles kasvanud.


Kõigil, keda veri ja vägivald liigselt ei peleta, soovitan Dreddi kindlasti vaadata.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.