[Enterprise]

http://www.imdb.com/title/tt1411250/
http://en.wikipedia.org/wiki/Riddick_(film)


Riddick on järg filmidele Pitch Black ja The Chronicles of Riddick, kus jätkuvad peategelase Riddicku (Vin Diesel) seiklused.

Kolmandat Riddicku filmi on tulnud oodata päris pikalt, sest The Chronicles of Riddick valmis juba 2004. aastal. Asjaolu, et viimane ei olnud majanduslikus mõttes kuigi edukas, on ilmselt üheks põhjuseks miks seeria kolmanda filmi ekraanile jõudmisega nii kaua läks. Mäletan Ulmefoorumi algusaegadest, et mainisin ühes teemas, et Vin Diesel mulle ei meeldi. Vahepealsed aastad on minu seisukohta selles osas muutunud ning olles nüüdseks näinud rohkem tema filme (põhiliselt seesama Riddicku ning "Kiired ja vihased" frantsiisid), siis nüüd võin öelda, et tegelikult jätab ta ekraanil päris hea mulje ning eriti just Riddicku sugust tegelast sobib ta väga hästi mängima. Vin Diesel on ka ise tunnistanud, et Riddick on talle südamelähedane tegelane ja tuleb tunnistada, et see paistab kinolinal ka välja.

Nagu tõenäoliselt paljud tõdeda võivad, on Riddick võrreldes eelmise filmiga tunduvalt väiksemamõõtmelisem ning pigem on tegemist nii-öelda "tagasi juurte juurde" Pitch Blacki stiilis filmiga. Seejuures ei ole siiski üle libisetud sellest, mis juhtus pärast eelmist filmi. Esialgu kartsin, et äkki võetakse see kõik kuidagi ühe lausega kokku, aga tegelikult oli päris korralik osa filmi algusest pühendatud just selle tegevusliini kokkutõmbamiseks. Isegi Karl Urban Vaako rollis oli tagasi. Tuleb tunnistada, et minu lemmikosa filmist oligi just esimene pool, aga mitte eelmainitust tingitult. Riddick, kes on äärmiselt iseseisev ja hakkamasaaja tegelane oli enne pearahaküttide saabumist sellel planeedil vägagi omas elemendis. Ilma mingi tähelepanuväärse dialoogita oli Riddicku tegevust oma vigastuste ravimisel, "kosmosehüääni-kutsika" kodustamisel ning hiigelskorpioniga võitlemisel huvitav jälgida.

Eelpool öeldu ei tähenda siiski, et film oleks koos kahe seltskonna pearahaküttide saabumisega kuidagi halvemaks muutunud - lihtsalt see oli stiililt hoopis teistsugune. Näitlejatöö koha pealt mainiks ehk seda, et lisaks Riddickule olid ka teised tegelased nende rollidesse päris hästi valitud. Näiteks Santana (Jordi Mollà) suutis väga kaasahaaravalt ja humoorikalt kehastada mõnevõrra vaimselt häiritud kõvatajat, kes aga asjade tõsiseks muutumisel kartma lõi. Teiste pearahaküttide pealikku Johnsi kehastanud näitleja (Matthew Nable) jättis samuti oma karakterile kohase mulje, olles erinevalt Santanast suhteliselt mõistlik ja mõnevõrra ka auväärne. Ainuke kriitika oleks ehk see, et näitleja mõjus selles rollis natuke liiga noorena, olemaks kaua aega tagasi surnud täiskasvanud tegelase isa. Tegelikult kontrollisingi nüüd huvi pärast järele ja selgus, et Wikipedia andmetel ongi "isa" oma "pojast" kõigest 3 aasta vanem. Ebaõiglane oleks mainimata jätta ka Dahli kehastanud Katee Sackhoff, kelle tegelaskuju oli küll tema Battlestar Galactica Starbucki rolli koopia. Üllatusi ta seetõttu ei pakkunud, aga äratundmisrõõmu küll.

Sisu osas tuleb märkida, et samuti erilisi üllatusi ei olnud, aga samas ega Riddicku filmilt ma midagi sellist ka ei oodanud, sest tegu oli ikkagi sisuliselt ulme-actionfilmiga, mille eesmärgiks oli pakkuda paar põnevat tundi. Kindlasti jäid lõpus aga otsad lahtiseks ning mul ei oleks midagi selle vastu kui mõne aasta pärast Riddicku lugu neljanda filmiga jätkuks, sest tema lugu ei ole veel lõpetatud.

Tehniline teostus oli korralikul tasemel, miski silma ei riivanud ning nn skorpionid mõjusid vähemalt pimeduses hirmsalt.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.