[velz83]

Kahjuks pole veel asi päris valmis, aga isu asja teistelegi näidata on nii suur, et lausa pean selle siia postiatama, aga pean paluma teilt seda, et te teksti ilma minu loata, osaliselt, ega terviklikult ei kopeeriks.

LINN

Maailm on läinud hulluks! See algas kaks päeva tagasi, kui naabrimees oma naise pea kirvega lõhestas ning tänaval kõndinud noormees M 16 automaati kasutades naabrimehe sõelapõhjaks tegi. Maailm on läinud hulluks, aga mina olen normaalne, hääled minu peas ütlevad mulle, et ma olen normaalne. Ma neelan järgmise peaotäie tablette, need kaitsevad mind, hääled ütlesid mulle. Kuulen kopteri mürinat ja plahvatusi- hea, et kuulen, neid kes selle jama korraldasid liiguvad hääletult, ka seda ütlesid mulle hääled, minu peas.
Ma võtan lonksu viina, hääled ütlesid, et ma ei võtaks, aga ma pole nende ori, väljas olevad inimesed on, seepärast nad üksteist tapavadki. Neil on peas teistsugused hääled, mis muudavad nad kurjaks, minul oleks ka need pahad hääled, aga mina võtan tablette, sest minu peas olevad hääled kaskisid mul neid võtta. Hmm... Ei mäletagi, kust ma need tabletid sain.
Jälle üks plahvatus, kopteri mürin lakkab. Ma olen passinud juba kaks päeva oma maja keldris, hääled ütlevad, et varsti on suurem möll möödas.



*****


Ma olen keldris, sest väljas on ohtlik ja nemad otsivad mind, need kes liiguvad hääletult. Nad teavad, et ma pole hull, seepärast tahavad nad mind elimineerida, kõik tahavad mind elimineerida. Ei kurat! Kõik ei taha mind elimineerida, need kuradi tabletid ja neetud viin on mu pea veidi sassi ajanud. Kuhu ma jäingi? Ah jaa... „need kes liiguvad hääletult,“ tahavad mind kõrvaldada. Õnneks nad ei tea, et mul on kelder. Nad on majas, ma kuulen nende liikumist, nad ootavad mind, nad ei tea, et ma olen keldris. Hmm... ma vist ütlesin seda juba? Kuradi tabletid panevad mind ennast kordama.
„Need kes liiguvad hääletult“ tulid peaaegu kohe, kui jama algas, vahepeal ma kuulen nende monotoonset juttu. Nad räägivad ingliskeeles ilma aksendita ja ilma emotsioonideta. Aegajalt kostab ka automaadi valanguid. „Need kes liiguvad hääletult,“ kasutavad relvi, mis räägivad häälekalt. Räägivad lirtsuvalt, kui kuulid lihasse tungivad ja räägivad paukuvalt, kui püssirohi padrunis plahvatab.
Ma olin oma naabrimehele lähedal, kuulsin kuidas tema naise kolp praksatas. Kuulsin, kuidas kuulid tema sisse lartsatasid, tundsin õhus kärsa ja vere haisu. ma oleksin võinud sellest kogemusest hulluks minna, aga ei läinud, hääled minu peas ütlevad, et ei läinud.




*****


Kolmas päev. Viin on otsas, tablette on vähe, leib läks hallitama, söön keldris olevaid marineeritud kurke ja kusen nurka. Lärm väljas on muutunud väiksemaks, enam ei kosta kopteri mürinat, karjed on jäänud harvemaks. Autode signalisatsioonid ei üürga enam, akud on vist tühjaks saanud.
Nurgast tuleb kuse haisu, käed haisevad kurkide järele ja pastakas hakkab tühjaks saama, õnneks on mul veel pastakaid.
„Need kes liiguvad hääletult,“ on ikka majas, kuulen nende monotoonset jutupominat ja raadiosidet, sõnadest ei saa aru. Endiselt on mu peas ka hääled.
Te võibolla mõtlete, et kuidas ma neid kuulen, kui nad liiguvad hääletult, tegelikult ei liigu nemad hääletult, vaid hoopis nende kopteri sarnased lennumasinad liiguvad hääletult.
Ma olen ennast relvastanud, minu arsenali kuulub kaks kööginuga, üks haamer ja hokikepp.


*****



Neljas päev. Kuse ja sita hais on muutunud väljakannatamatuks, marineeritud kurgid on otsas. Hääled minu peas ütlesid, et võin tablettide söömise järgi jätta. tegin seda rõõmuga. Nüüd kui pea on viina aurust ja tablettidest tühi, suudan ma adekvaatsemalt mõelda. Mis siis, kui ma ikkagi olen hull, kui ma kannatan meelepette all, kui naabrimees hoopis grillib väljas ja minu majas ei ole kedagi? Praegu ei kuule ma näiteks midagi. Pealegi kuidas ei osanud „need kes liiguvad hääletult“ mind leida, kuidas ei teadnud nad, et minu majas on kelder, terve meie kvartali majadel on keldrid. Kuidas minu peas olevad hääled teadsid, et „need kes liiguvad hääletult“ ei tea, et majas on kelder? Äkki ma olen ikkagi peast soe?
Hääled mu peast on kadunud, hääled mu majast on kadunud, situn järgmise junni oma keldri nurka, hais on meeletu.


*****



Viies päev. Endiselt ei ole kosta mitte midagi. Otsustan minna välja oma peiduurkast.
Ei avastanud ma naabrimeest grillimas, vaid hoopis mustas plastikaatkotis, terve linn on plastikaat kotis. Naised, lapsed, vanurid. Kõik nad on tee äärde ritta laotud, igal tänaval oma hunnik. Vaatepildist innustust leidnuna löön ma sisse alkoholi poe akna. Hennessy ja Camel leiavad tee riiulist minu kätte, ma ei suitseta, pole kordagi suitsetanud, nüüd ma suitsetan.
Seisan relvapoe akna ees, vaatan kõnniteel kõrguvat plastikaatkottide virna ja poe lõhutuid aknaid. Vitriinid on sisse virutatud, relvad on kadunud, siin seal vedeleb padruneid ja tühju kesti, maas on kõikvõimalikku träna: kruvikeerajad, kööginoad, vasarad ning igasugused muud asjad, mida saab relvana kasutada. Poetan ka oma arsenali sinna pahna hunnikusse. Otsin otsin otsin... Lõpuks leian ühe püstoli, nüüd otsin padruneid, mis sellega klapiksid. Lõpuks leian ka padrunid. Ma pole kunagi varem relva käes hoidnud, nüüd ma hoian. Ühe käega hoian relva ja teisega kirjutan kiiruga neid ridu siin.
Ma pole kunagi püstolist tulistanud, ega inimest tapnud, umbes 30 minutit tagasi ma tegin mõlemat. Nimelt üks mees ründas mind triikrauaga, karjudes vene keeles, et mina olevat üks neist sigadest. Proovisin küsida ingliskeeles, mis sigu ta mõtleb. Teama aga tuli ja tuli triikraud ähvardavalt püsti ja suu vahus.
Püstol tõusis, kuul läbistas kolba, mees ja triikraud langes. Hämmastav! Mina tegin seda, kuidas? Selline täpsus, selline loomulikkus. Täpselt nagu oleks ma terve elu inimeste päid püstoliga augustanud. Hmm... Kuidas ma vene keelest aru sain? Omateada pole ma seda mitte kunagi õppinud.
Võibolla räägikski pisut endast, olen 41 aastat vana, töötan linna tehnoloogia ettevõttes riistvara eksperdina. Lahutatud, lapsi pole, olen elanud selles linnas terve oma teadliku elu. Mõningad asjad mu elust on veid hägused ja ebaselged, aga tõenäoliselt on see nende neetud tablettide kõrvalmõju. Aga igatahes elan ma selles linnas, mille nimi on T-1. Imelik nimi linnale, kui nüüd järgi mõelda. Huvitav millest see nimi tuleneb? Mina linnas, mille nimi on imelik. Nimi nimi... Mis on minu nimi? Kurat ma ei mäleta oma nime!
MA EI TEA OMA NIME !!!


*****



Kuues päev. Istun oma kodus, köögis, ukse taga tänaval haiseb naabrimees ja veel umbes 200 inimest. Igas tänavas on hunnik. Hais! Huvitav kas veel keegi on elus, kindlasti on, „need kes liiguvad hääletult“ on elus. Kus nad on? Kes nad on? Mis on nende eesmärk? Miks nad inimesed plastikaatkottitesse panid? Kas ka mind pannakse plastikaatkotti? Ei ma pean sellega võitlema, ma pean leidma lahenduse. Ma pean linnast pääsema. Pääsema! Miks ma varem pole selle peale tulnud? Huvitav see mõte pole mulle kordagi pähe tulnud. Minna linnast välja. Kuskil peab keegi olema, linnas on endiselt elekter, kuigi raadio ja televiisor ei tööta. On nad üldse kunagi töötanud? Ei meenu, et oleksin televiisorit vaadanud. Krt mis minuga lahti on? Mis selle linnaga lahti on? Pean midagi ette võtma, pean linnast lahkuma. Nii võtsin oma spordikoti. Otsin sinna mingit kraami. Jama! Kirjutada ja kraami otsida on jama. Pean kirjutamise hetkeks katkestama.
Spordikotti panin paki makarone, kaks konservi ja mingi posu riideid, paanilise kiirusega kirjutan neid ridu siin, et linnast lahkuda. Hääled on tagasi, nad ütlevad, et ma ei tohiks linnast lahkuda, seal väljas on ohtlik. Ma ei nõustu nendega, haaran oma spordikoti ja nõustun nendega, asetan oma koti põrandale ja kirjutan seda teksti siin edasi. Linnast välja minna on tõesti loll idee. Loomulikult on seal ohtlik, hääled räägivad õigust, ma tean, et nad räägivad õigust, häältel on alati õigus. Ma tean seda, nad ütlesid mulle.
Juba on läinud pimedaks, istun siin, oma kirjutuslaua taga mille ma keldrisse vedasin, valgust annab mulle laualamp, mis samuti ülevalt pärit. Tassisin pangega liiva, et oma keldris olevad väljaheited kinni katta, nüüd ei haise enam niipalju, väljas ja ülemisel korrusel haiseb rohkem, naabrimees haiseb rohkem, kui minu kelder, naabrimees on alati haisenud, aga surnuks olemine on ta veel haisvamaks muutnud. Naabrinaine varem ei haisenud, oli alati pestud ja lõhnastatud, nüüd haiseb tema ka. Surma ees on kõik võrdsed, kõik haisevad ühtemoodi. Rääkides haisust, tundub, et pean WC-d külastama.
Ma nägin neid, nende rohelised silmad hõõgusid pimeduses, nad tõstsid laipu auto kasti, WC vajadus oli nagu peaoga pühitud, kõik tuli püksi, jah ma lasin püksid täis! Kas teie ei oleks lasknud? Ei ma ei kirjuta neid ridu haisvates pükstes, vahetasin need ikka ära. Krt nüüd takerdusin siin pükste teemasse. Nii... Kuhu ma jäin? Jah! nende silmad hõõgusid roheliselt, õigemini need polnudki silmad. Need olid... Need olid... Öövaatlusseadmed! Hmm... ma olen selliseid asju kuskil kunagi näinud, ma olen läbi nende näinud. Ma olen tõstnud suuri tumedaid plastikaatkotte ja vaadanud neid läbi öövaatlusseadmete, ka nemad tõstsid plastikaatkotte, ka nemad vaatasid läbi öövaatlusseadme. Mina olen nemad, nemad on mina. Ma olen üks neist, ma olen „need kes liiguvad hääletult.“
_________________
Isegi masendav reis on parem, kui siia saabumine.

[grunt]

väga hea minu arust.. ..keep it up..
_________________
"Dont watch daytime TV - It will only make you feel stupid." - Sean Kennedy
http://www.rantmedia.ca/

[velz83]

[grunt]

tunda on tugevaid mõjutusi resident evil-st
_________________
"Dont watch daytime TV - It will only make you feel stupid." - Sean Kennedy
http://www.rantmedia.ca/

[velz83]

[Wendelh]

Mulle meeldis. Mulle tõesti, tõesti meeldis.
Äärmiselt kaasahaarav.

Nüüd võiks oodata seda nö haripunkti, kus ta nt loobub redutamisest ja mingil põhjusel millegi pärast läheb mingisse kohta (väga umbmäärane, kuid sina oled ikkagi loo autor ). Tahaks ka rohkem teada nendest, kes kogu selle segaduse põhjustasid ja miks.

Ja kuna ma ei ole Resident Evil'it näinud, siis ei oska sellega paralleele tõmmata .

Hea sisuarendus ka muidu.
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.

[velz83]

[Vader D]

100/100

[Enterprise]

Suurepärane!
Mulle väga meeldib selline päevikustiil ja parajalt koomiline on ka.

Kindlasti tahaks edasi lugeda.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.

[velz83]

Nii lisasin natuke teksti Jama on ainult selles, et ei tea, kas kirjutada asjast raamat või lühijutt Lühijutu avaldamis tõenäosus tundub muidugi veidi suurem.
_________________
Isegi masendav reis on parem, kui siia saabumine.

[ufo]

tõesti väga hea. jätka samas vaimus!!
_________________
lalalallaalh

[velz83]

[Enterprise]

Ei tahaks pealetükkivana näida, aga lugesin su loomingu uuesti läbi ja tuleb järjekordselt mainida, et suurepärane stiil ja väga põnev sündmustik, tahaks väga rohkem lugeda.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.

[velz83]