Enterprise one of a kind

Liitunud: 26 Nov 2004 Postitusi: 3240 Asukoht: Terra Firma
|
Postitatud: Nelj Juul 28, 2005 7:55 pm Teema: House of Wax / Vahakujude maja (2005) |
|
|
Aeg uueks õudukateemaks.
Mingit erilist muljet see film mulle ei jätnud. Kuigi otseselt samasugust sündmustikku pole varem kasutatud (v.a. muidugi 1953. aasta samanimeline film), jättis kõik kuidagi kulunud ja ülekasutatud mulje. Võib-olla olen ma lihtsalt selliste filmidega liiga ära harjunud , aga tõesti, ei olnud midagi erilist. Mingi sarnasus on sellel filmil siiski hiljutise linateosega "House of 1000 Corpses", mis pakkus samamoodi rõvedaid stseene, kuid seal puudus õnnelik lõpp.
Üheks nõrgimaks kohaks on tegelased, kes on nii tüüpilised, et anna olla. Teema grupist noortest, kes satuvad surmavasse seiklusse, on juba nii kli¹eeline, et on peaaegu iseenda paroodia. Kuigi filmis läks kaua aega, enne kui midagi üldse toimuma hakkas (mis on iseenesest lootustandev, ka "Alien" algas rahulikult), ei kasutatud pikka sissejuhatust minu arvates piisavalt hästi ära, sest tegelased jäid ikka eemalolevaks.
Filmi pahalastest kaksikud olid päris huvitavad, kuid ka nende potentsiaali ei kasutatud täiesti ära. Näiteks Vincenti kohta meile muidugi öeldi tema mineviku kohta, aga selleks see jäigi. Ta oli lihtsalt tapamasin, kelle suhtes mingit emotsiooni ei teki.
Filmi kõige absurdsem stseen oli see, kui Carly üritas Vincentile aru pähe rääkida, et see ta ellu jätaks. No c'mon... Ega ta ometi ise uskunud, et see töötab? Muuseas, ma korraks isegi kartsin, et äkki tõesti tüüp paneb noa maha selle peale, õnneks ei pidanud siiski pettuma.
Kõige mõjusam stseen oligi vast kõige alguses, kui näidati vendade minevikku... pärast seda vajus ära.
6/10. Oleks paremat lootnud. _________________ Administraator
It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us. |
|