Ulmefoorum.eu Ulmefoorum.eu
See on foorum kõigile ulmehuvilistele Eestis!
 
 KKKKKK   OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sissePrivaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

Jutt: Teekond teadmatusse

 
Uus teema   Vasta teemale    Ulmefoorum.eu -> Mõtiskluste Planeet
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
TrekRanger
The One


Liitunud: 26 Nov 2004
Postitusi: 2135
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Reede Aug 05, 2005 9:45 am    Teema: Jutt: Teekond teadmatusse Vasta viitega

Tegevus toimub inimeste esimesel kosmoselaeval, mis on võimeline jõudma teise Päikesesüsteemi, kuid teekond on pikk ja vaevarikas.

Olime teel olnud 6 kuud ning õhus oli juba tunda pinget, sest terve selle aja jooksul, ei olnud me leidnud ühtegi asja, mis oleks meile huvi pakkunud ning lähima Päikesesüsteemini jõudmine võtnuks aega veel vähemalt sama palju.
Pidime tänama õnne, et meie kosmoselaeval oli üks Biosfäär, kus sai värsket õhku hingata ning mis andis meile ka värsket toitu, ilma selleta olnuks selline reis võimatu, sest enamus meeskonnaliikmed võtsid endaga kaasa perekonnad. Reisist võttis osa kokku 300 inimest, kelle hulgas oli teadlasi, arste, mehaanikuid kui ka isegi sõdureid.

Ühel tavalisel päeval läks tööle laeva häiresüsteem, kõik arvasid, et tegu on mingi laeva süsteemi veaga, kuid tegelikult oli olukord hulga huvitavam.
Kapten teatas, et otse meie teel on näha objekti, mis koosneb tundmatust metallist ning et ta saadab kümnemehelise meeskonna seda uurima.
Enamus laeva meeskonnast ootas pingsalt, et just neid valitaks selle esimese huvitava missiooni jaoks välja.

Tegin, mis suutsin, päris raske oli sellist kerget algust teha, mida oleks lihtne edasi arendada, loodan, et keegi suudab. Smile
_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"


Viimati muutis seda TrekRanger (Teis Mai 02, 2006 7:14 pm). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail Vaata liikme veebilehte
Wendelh
Veteran


Liitunud: 19 Jan 2005
Postitusi: 633

PostitusPostitatud: Reede Aug 05, 2005 10:05 am    Teema: Vasta viitega

Ja lihtsalt kirjutame edasi? Smile Minugi poolest. Jätkan siis Cool .

*

Väljavalituteks osutusid kaks mehaanikut, kolm teadlast, nende hulgas ka pre¾tiisikas kosmoloog Derin Vorhel ja viis sõdurit. Sõjaväelaste kohalolek jäi küll nii mehannikutele kui teadlastele arusaamatuks, ei julgenud siiski keegi ühtegi protesti kuuldavale tuua.

Peale viit tundi ettevalmistust - kui tundmatu objekti kiirus jäi stabiilseks - asus kümneliikmeline meeskond väikeses süstikus teele.

Süstik oli seest äärmiselt ebamugav. Kõik reisijad olid pakitud turvavöödesse, poolavatud skafandrid nende seljas pidevalt tasa piiksumas.
"Härra Vorhel. Julgete spekuleerida, millega tegu on?" Küsijaks oli üks mehaanik, keskealine, kergelt kiilaneva pealae ja tugeva kehaehitusega mees.
"Noh, härra Limgin," alustas Vorhel, "kuna meile on tundmatu materjal, millest objekt on tehtud, ja me ei suuda liigitada ka objekti ise, jääb ainult üle klassifitseerida see kui UFO."
Nurgast kostis allasurutud turtsatus. Vorhel keeras end veidike enda turvavööde võrgustikus, et turtsujale pilku heita...
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Enterprise
one of a kind


Liitunud: 26 Nov 2004
Postitusi: 3239
Asukoht: Terra Firma

PostitusPostitatud: Reede Aug 05, 2005 10:42 am    Teema: Vasta viitega

Nagu Vorhel arvaski, oli turtsujaks missiooni lätlasest eksoarheoloog Janis Lasmanis. "Mr. Lasmanis, kas teil on midagi öelda?" küsis Vorhel vägagi häiritud ja etteheitval häälel. "No offence, Derin, aga sa oled idioot. Mis moodi see objekt sulle UFOt meenutab? Kui sa oleksid meie skännidele pilgu heitnud, märganuks sa kindlasti, et see objekt on millimeetri täpsusega täiuslik kuup, millel pole ühtki nähtavat ava ega isegi märgistust. Arvata, et seal võiks keegi sees olla, on rumalus." Vorheli näoilme tõmbus seepeale kipra ning lühikese mõttepausi järel, kui ta end veidi kogunud oli, küsis: "Hea küll, mr Lasmanis, mida see objekt siis teie arvates endast kujutab?" Lasmanis vastas oma tavapärasel viisil: "Kust kurat mina peaks teadma, ma pole midagi sellist varem näinud. Välimuse järgi eeldan ma, et tegu võib olla mingi teetähise või majakaga, mis mingeid signaale edastab."
Nüüdseks oli seni nurgas istunud sõduritel meeste vaidlusest kõrini saanud ning üks neist käratas: "Jääge vait, mõlemad, või me viskame teid õhulüüsist välja." Lasmanis polnud sellega rahul: "Hei, vaata kellega sa räägid, kellel meist on doktorikraad eksoarheoloogias, ah? Minul või sinul? Nii et pea oma pudrumulk kinni ja ära tule seletama, mida ma võin öelda ja mida mitte." Sõdur, kes nüüd identifitseeris end kapral Speerina, vaidles vastu: "Sir, rahunege maha. Selline käitumine ohustab missiooni edukust." Lasmanis sai sellest ainult hoogu juurde: "Ei, ma ei rahune maha, miks kurat ma peaks maha rahunema, kui sinusugused hullud minuga samas süstikus on. Ma olen kindel..." Sel hetkel tabas Lasmanist hoop näkku. Lööjaks oli missiooni kolmas teadlane, Diana Forrest, kelle erialaks oli bioloogia. Lasmanis oli sellest nii üllatunud ja löödud, et langes tagasi oma istmele. "Saldejums..", pobises lätlane pahuralt oma nina ette.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
shadowman
Veteran


Liitunud: 11 Jan 2005
Postitusi: 645

PostitusPostitatud: Reede Aug 05, 2005 5:16 pm    Teema: Vasta viitega

"Lõpetage ära see lasteaed siin, te olete ometi täiskasvanud mehed!" kostus Forresti võimukas naishääs. Sellel oli meeskonnale piisav mõju, nii et kõik näisid natuke tagasi tõmbuvat. Järgneva tunni jooksul ei rääkinud keegi sõnagi. Lasmanis oli küll silmnähtavalt ärritunud, kuid peale vaevukuuldava pomina ei tulnud ka tema poolt midagi muud.
Ühel hetkel hakkasid süstiku juhtdüüsid tugevalt vihisema ja kogu süstik rappus; piloot teatas, et kohe ollakse lähenemas objektile, ning peatas süstiku kolmekümne meetri kaugusel sellest. Kogu meeskond elavnes, nüüd sai kuubile lähemalt oma silmaga pilgu peale heita. Peale täiusliku geomeetria oli objekti juures hämmastav veel ka see, et ta tundus neelavat peaaegu kogu temale langeva valguse. Süstiku prozektorid olid kõik suunatud kuubile, kuid midagi peale ideaalselt sileda süsimusta pinna näha ei olnud.
"Ma ütleks, et selle asja küljepikkus on vähemalt viisteist meetrit," teatas Voorhel. "Võib vist üpris kindlalt väita, et tegu pole millegi looduslikuga."
"Majakas, ma ütlen teile!" teatas Lasmanis üleolevalt.
"Aga mingeid signaale ma sealt eritumas ei tuvasta," pomises pingsalt ekraane jälgiv Limgin. "Oot... kas te nägite? Spektromeeter just hetk tagasi näitas. Midagi kummalist. Ah, ma vist nägin vales... EI, see on jälle siin, vaadake!"
Aga meeskond ei kuulanudki enam Limginit, sest sel hetkel köitis nende tähelepanu midagi hoopis muud...
_________________
Take me out to the black
Tell them I ain't comin' back
Burn the land and boil the sea
You can't take the sky from me
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
TrekRanger
The One


Liitunud: 26 Nov 2004
Postitusi: 2135
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Reede Aug 05, 2005 8:32 pm    Teema: Vasta viitega

...Kuubi süsteemid läksid süstiku lähenedes järk järgult tööle ning kuubi keskossa tekkis väike ava, mille sees oli näha vaid väga eredat valgust...
...Kohe peale ava tekkimist hakkas kuup aeglaselt kasvama ning selle kasvades suurenes ka selle külge tekkinud ava...

Meeskond oli mitu sekundit täielikult paralüseeritud, sest kõik toimus imekähku, kuubi küljed olid 100 meetrit pikad kõigest poole minutiga.
Piloot toibus toimunust kõige kiiremini, sest ta taipas, et kuupi on võimalik süstikuga siseneda. Piloot küsis: Kas liigume süstikuga kuubi sisse?...see on ilmtingimata parim viis objekti uurimiseks ning on ilmne, et ava on sisenemiseks mõeldud. Meeskonnaliikmed nõustusid üllatvalt kergesti kuna kõik tahtsid teada, mis küll peitub selle kuubi sisemuses, ometi oli see ju kõigest hetk tagasi olnud nii väike. Ainsana kahtlesid kuupi sisenemises sõdurid, sest nad aimasid, et kuubi sees võib olla teadmata ohtusid, kuid lõpuks nõustusid ka nemad, sest kuubil oli omamoodi hüpnotiseeriv võime..

Piloot suunas süstiku sellest umbes kaks korda suurema ava suunas, kuubi sees oli siiani näha vaid väga eredat valgust..
_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"


Viimati muutis seda TrekRanger (Teis Mai 02, 2006 7:15 pm). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail Vaata liikme veebilehte
Enterprise
one of a kind


Liitunud: 26 Nov 2004
Postitusi: 3239
Asukoht: Terra Firma

PostitusPostitatud: Esm Aug 08, 2005 7:12 pm    Teema: Vasta viitega

Süstik sisenes aeglaselt kuupi. Kuubi sisemuses oli endiselt vaid ere valgus ning näha polnud ühtegi moodustist. Kui kogu süstik oli kuubis sees, sulgus järsku ava.
Eksoarheoloog Lasmanis, kes kõigile teadagi väga kergelt ärritus, hakkas paanitsema: "Me oleme siin lõksus! Kelle idee oli siia sisse sõita, mis meist nüüd saab!?" Mr Limgin oli lätlase pidevast halamisest tüdinud ja ütles: "Kas keegi ei võiks talle mingit uinutit anda?" Lasmanis tahtis midagi vastata, kuid sel hetkel kadus kuubist kogu valgus ning koos sellega ütlesid üles ka süstiku jõusüsteemid. Ainsaks valgusallikaks jäid nüüd mõned fosforkattega nupud, mis selles pilkases pimeduses väga kummituslikuna mõjusid.

Samal ajal tähelaeval:
"Kapten Cartier, raadioside välja saadetud süstikuga on katkenud. Oma viimases teates öeldi edasi, et nad sisenevad kuupi. Millised on teie instruktsioonid?" küsis närvilise olekuga leitnant. "Kas oli märke mingist ähvardavast ohust?" küsis kapten. "Ei, sir, ka meie sensoriraadiuses pole mingeid märke ühestki muust objektist." "Tänan, leitnant," lausus kapten ning astus esimese ohvitseri juurde. "Arvestades fakti, et me oleme süstikuga side kaotanud, tuleks keegi asja uurima saata. Me võiks muidugi "Atlantise" endaga kohale sõita, aga ma ei tahaks hinnalist raketikütust raisata. Seda kulub meil Tau Ceti süsteemi uurimiseks rohkem kui küll." Esimene ohvitser Nakamura vastas: "Saan aru, kapten. Ma panen kohe otsingutiimi kokku."
Kuubi poole asus teele juba teine süstik, sedapuhku küll esimesest natuke suurem ning ka relvastatud.

Kuubis:
Meeskond ei osanud juhtunu kohta sõnagi öelda, nii et süstikus püsis üsna mitu minutit haudvaikus. Selle katkestas lõpuks piloot: "Kas keegi midagi öelda ka kavatseb, või istumegi siin suud ammuli?" Lasmanis, kes polnud oma pahameelest ikka veel üle saanud, nähvas: "Mida sa siis kuulda tahaksid? Äkki räägin sulle Jänku-Onust ja rebasest?"
Sõnavahetus oleks järjekordseks tüliks kasvanud, kui meeskonna tähelepanu poleks haaranud väike helendav objekt, mis süstikust umbes 20 meetri kaugusel ja natuke ülalpool nende vaatevälja ilmus. Bioloog Forrest küsis: "Mis see küll olla võiks?" Kuid kõigi pilgud koondusid hoopis Lasmanisele, kes objekti nähes hirmuhüüde kuuldavale tõi. "Mis lahti, Janis?", küsis keegi. Lätlane kogeles vastu: "Ma.. ma... oh ei, po-pole võimalik...Marsil... koo-oobastes... see... sama..."...
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
shadowman
Veteran


Liitunud: 11 Jan 2005
Postitusi: 645

PostitusPostitatud: Teis Aug 16, 2005 8:28 pm    Teema: Vasta viitega

Kõigi pilgud pöördusid hirmunud lätlase poole, kes nüüd silmnähtavalt kahvatuks oli tõmbunud. "Viisteist inimest... kadunud, jäljetult... see sama... Marsil..." Lasmanise hääl muutus vaevukuuldavaks pominaks. "Napilt pääsesin... oh ei!" see oli viimane, mida lätlane enne minestamist öelda suutis.

Meeskond seisis hetke hirmust tardunult. Oli selge, et tolle kummalise valguse eest pole põgeneda kuhugi; jäi üle ainult oodata. Objekt liikus aeglaselt süstiku kohale, nii et seda enam näha ei olnud. Järsku süstik rappus hetkeks natuke ja vaateaknasse ilmus silmipimestavalt ere valgus. Limgin suutis käsikaudu kobades kaitseekraani ette tõmmata, nii et süstikus oli jälle võimalik normaalselt näha.

Pärast viit lõputuna tunduvat minutit, mille jooksul mitte midagi ei juhtunud, tegi esimesena suu lahti üks sõduritest: "Härra Limgin, mis meie olukord on? Kas süstiku süsteeme on võimalik taastada?" Tegemist oli rühma sõjalise üksuse juhiks määratud keskealise kogenud kapten Jonathan Spenceriga.

"Ma ei tea, söör. Ma ei oska seletada, mis süstikul viga on. Mingeid kahjustusi ma kusagil avastanud ei ole, aga ometi pole meil elektrit isegi laelampides." Mehaanik jõudis selle lause vaevu lõpetada, kui samal hetkel kõik süstiku süsteemid järsku uuesti tööle hakkasid. Süstik rappus taas natuke ja ere valgus vaateakna taga kustus. Otsekohe tundsid kõik süstikus viibijad tugevat gravitatsioonilist survejõudu. Võrreldes nõrga tehisgravitatsiooniga süstikus tõusis see jõud hetkega mitmeid kordi, kutsudes kõigis esile peapöörituse ja huugamise kõrvades.

Aknast paistis suur erepunane kera, mis täitis vähemalt pool vaateväljast.
"Oh jumal!" pomises taas teadvusele tõusnud Lasmanis. "Kus me oleme?"
"Igatahes pole me enam seal, kus hetk tagasi," vastas tugevalt erutatud kosmoloog Vorhel. "Väga lähedal ühele punane-hiid-tüüpi tähele, mulle tundub. Hämmastav!"
"Äkki oli see kuubik mingisugune transpordiseadeldis," spekuleeris Limgin.

Piloot, noor mustanahaline Frank Howler, kelle jaoks see oli esimene suurem missioon, suunas meekonna tähelepanu hiiglasuurele mustale objektile hiiu punasel taustal. "Skännerid väidavad, et tegu võib olla mõne kosmoselaeva või -jaamaga. Objekt ei asu siit kuigi kaugel, kas suunan süstiku sinnapoole?"
_________________
Take me out to the black
Tell them I ain't comin' back
Burn the land and boil the sea
You can't take the sky from me
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Wendelh
Veteran


Liitunud: 19 Jan 2005
Postitusi: 633

PostitusPostitatud: Reede Okt 14, 2005 2:48 pm    Teema: Vasta viitega

... Lasmanise proteste ignoreeriti ja meeskond oli ühtselt nõus edasi liikuma. Teekond, mis pidanuks olema mõõdetav minutites, kestis aga pea pool tundi. Sõjaväelased olid juba väga närvilised ja nõudsid läbisegi teadlastelt seletusi.

Vorhel, kes oli väga erutatud, jagas innukalt kõigiga oma seisukohti: "Näib, et kuubi mõõtmed on veelgi muutunud! Või siis ei olegi me enam kuubis... Piloot, kas me oleme läbinud mingit portaali või avaust?" Mr Howler raputas kergelt pead.
"Vorhel. Ma arvan, et me saaksime a r u, kui me enam kuubis poleks," nähvas Lasmanis. "Jääge vait, me oleme kohal," käratas Forrest. Vaateväli oli ühtlaselt must, nii tume, et tundus juba kergelt sinakas.

Limgin, kes uuris parajasti skännereid, maigutas suud. "Jumala eest! See asjandus polegi metallist."

Vorhel vabastas end kärmelt turvavöödest ja tuikus ebatavalises gravitatsiooniväljas Limgini poole, kiigates üle tema õla monitore. "Eee... Diana? Saad korraks siia tulla?" sõnas Vorhel siis ebalevalt, pilk ikka monitoril. Naine kiirustas kärmelt ligi. "Kurat, Vorhel! Mis pagan toimub?" röögatas Lasmanis nurgast, teenides sellega ära kahe sõjaväelase ähvardava pilgu.

"Sa oled ju bioloog, eks ju? Mida see sinu meelest tähendab?" päris Vorhel Forrestilt sosistades. Ometi kajas sosin terves süstikus vastu. Pärast minutit närvilist vaikust, vabastas kapten Spencer end kergelt turvavöödest ja tõusis väärikalt püsti. "Härrased. Me nõuame seletust," teatas ta valjult. Doktor Forrest pöördus. "See on orgaaniline," pomises ta siis...
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Enterprise
one of a kind


Liitunud: 26 Nov 2004
Postitusi: 3239
Asukoht: Terra Firma

PostitusPostitatud: Reede Okt 14, 2005 10:02 pm    Teema: Vasta viitega

"Igatahes, teie seletus peab ootama. Meil lihtsalt pole seda." Dr. Forrest pöördus Lasmanise poole: "Mida sa enne mainisidki selle Marsi kohta, siis kui sa ära minestasid?" Enne kui lätlane midagi öelda jõudis, sekkus asjasse Vorhel: "Oot mida, sa ei kavatse ometi selle poolsegase jauramist tõsiselt võtta?" "Kas sa näed meie probleemile kuskil mingit lahendust?" küsis Forrest vastu, "vähemalt võib sellest meile abi olla. Niisiis, mr. Lasmanis, kui te olete nii lahke..."

Noh, see oli 2167. aasta suvel, kui mina ja grupp teadlasi tegime Marsil Cydonia piirkonnas väljakaevamistöid. Te ju teate sealseid kummalisi struktuure... Nägu, Fort ja suur püramiid... Mõned usuvad, et need on maavälise tsivilisatsiooni kätetöö, teised peavad neid kõigest looduslikeks moodustisteks. No need pakkusid meile suurt huvi, eriti arvestades nendevahelisi kummalisi matemaatilisi seoseid. Olime juba mitu päeva laagris olnud ja valmistusime baasi tagasipöördumiseks, kui avastasime Fordi lähedalt ühe koopa. Sissepääs oli üsna kitsas, mitte üle kahe meetri kõrge, seetõttu arvasime, et seal eriti midagi olla ei saa ning sisenesime vaid kolmekesi, jättes ülejäänud 6 liiget välja. Umbes 30 meetri pärast pööras käik järsult allapoole ja üks minu kaaslastest, Fernando Santiago, puhaku ta rahus, libises oma ettevaatamatuse tõttu sellesse sügavikku. Me mõtlesime, et ei saa teda sinna niimoodi jätta ja hakkasime vaikselt järgi laskuma. Käik läks äärmiselt sügavale, ma ei oska öelda kui palju, kuid kindlasti oli see vähemalt 300 meetrit, lõpuks hakkas eespoolt paistma nõrka sinist valgust, arvasime, et ehk on Santiago oma lambi põlema pannud, kuid siis jõudsime käigu lõppu, kus avastasime end üsnagi avarast ruumist ja kus polnud näha mitte kedagi, ka mitte ühtegi valgusallikat, olgugi, et kõik kumas sinakalt, otsekui õhk ise oleks hõõgunud. "Kus küll Fernando on? Kas ta võis ellu jääda?" küsis mu teine meeskonnaliige, Matt Gordon. Seisime paar minutit selles imelises valguses, taipamata midagi teha. Võiks öelda, et sellel oli kuidagi rahustav, isegi hüpnotiseeriv mõju. Siis juhtus midagi...

Lasmanisest käis läbi rida värinaid, paistis, et ta pole kaugel närvi¹okist. "Võib-olla oleks targem, sa praegu lõpetaksid," ütles mehaanik Limgin mahedal häälel. "Ei! See võib olla ainus lahendus; räägi edasi, Lasmanis."

Lasmanis jätkas: Ma ei... ma ei tea, ei oska öelda, mis siis täpselt juhtus, igatahes järsku oli kogu ümbrus muutunud helevalgeks ja tundus, nagu hõljuksime me kaalutuses, kadunud olid kõik kiviseinad ja muu ümbrus, mis enne näha oli. See kestis paar minutit, kuni kadus kogu valgus ning olime täielikus pimeduses. Varsti ilmus meie, või õigemini minu, sest Gordonit ma ei näinud, lähedusse väike helendav objekt, nagu mingi kera... Sel hetkel kaotasin ma teadvuse ning ärgates leidsin end sellestsamast tunnelisuust, kust olime käiku sisenenud.. Vaevaga ajasin end püsti ja viimaste hapnikuvarude toel hakkasin laagri poole liikuma...

Tuli välja, et olin kadunud olnud üle 10 tunni. Samuti ilmnes, et Gordon ja Santiago polnud tagasi jõudnud, ootasime neid veel mõned tunnid, kuid kui üritasime koopasse uuesti siseneda, leidsime, et see oli kokku varisenud.

"Kas sa mitte enne ei öelnud, et 15 inimest kaduma jäi?" küsis Forrest. "Ütlesin nii või? Ma vist liialdasin natuke... eh-heh..." vastas Lasmanis.

Polegi vist vaja öelda, et teised hakkasid mind kahtlustama kaaslaste tapmises ning suure vaevaga õnnestus mul end vangi saatmisest säästa. Mis puutub koopas juhtunusse, siis ei rääkinud ma oma kogemusest seal kellelegi, ma isegi ei tea ju, mis minuga seal täpselt juhtus ja miks olin mina ainuke, kes tagasi tuli. Aga peale seda olen ma igal ööl näinud unenägusid Marsi minevikust...

Vorhel oli kuri: "Einoh, tore küll, tüüp jahub siin mingitest haigetest ulmelistest fantaasiatest kui meil on hulga pakilisemaid probleeme. Kuidas saab olla, et me oleme samal ajal kuubis ja iseseisvalt kosmoses ringi sõita? On see kõik ehk meelepete?"
Piloot segas jällegi vahele: "Kuulge, teeks äkki midagi, me oleme juba selle struktuuri külje all. Mulle tundub, et see on mingi kosmosejaam, kuid ühtegi elumärki selle juures ei paista. Ma arvan, et see on hüljatud ja väga vana..."
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
Olorin
Veteran


Liitunud: 4 Veeb 2005
Postitusi: 527
Asukoht: Tartu

PostitusPostitatud: Püh Veeb 12, 2006 1:36 am    Teema: Vasta viitega

See oli tõesti kosmosejaam ja see oli ka tõesti vana. Arvatavasti ka hüljatud, sest massiivil ei põlenud ühtegi tulukest ega polnud märki liikumisest. Pealt oli see kaetud pruunikasmusta kihiga ning konstukt meenutas vägagi tavalist Maa kosmosejaama. Ainult et see ei olnud tavaline Maa kosmosejaam vaid midagi tundmatut. Keskel oli kõige suurem ovaalne osa, millel polnud pealtnäha ühtegi avaust välja arvatud suur nelinurkne auk keset ülaosa. Keskmine osa ühendas pikkade torudega paremal ja vasakul asetsevaid rõngaid, millest ulatusid ebasümmeetriliselt välja väiksemad ja suuremad kuubid.

"Kui ma ei teaks, et see on tegelikult midagi hoopis imelisemat, siis ütleksin, et see on tugeva rünnaku üle elanud Premium-tüüpi kosmosejaam," ütles Vorhel imetlusega. "Kas teil n ü ü d on aimu, mis see selline on?" küsis kapten Spencer. "Ei," vastas Vorhel kindlalt, "aga me peame kindlasti sinna sisenema." "Olete te hull või?! Me alles sisenesime ühte kohta, mida ei tundnud ja tänu sellele me säärases olukorras olemegi!" sai Spencer pahasemaks. "Te olete ise hull, kui jätate kasutamata võimaluse, mis tekib üks kord elus ja mis võib olla..." Kuigi uudishimu põletas Vorhelit väga, ei olnud ta seekord oma idee tähtsuses ja õigsuses sugugi kindel. "Teil on õigus," ütles Vorhel imestunud kaptenile, "tegelikult on teil õigus. Mis tähtsust on mingil jaamal, kui me oleme keset kosmost või kuupi või hoopis midagi muud. Me peaks leidma viise kuidas tagasi saada. Võibolla on see kosmosejaam üks neist viisidest, aga loogiliselt võttes on see koht elaniketa ja ka ohtlik, nii et see toob meile vähe kasu. Me peaks kõigepealt ülejäänud võimalused läbi proovima ning sisenema viimase häda korral." Mõneks ajaks jäid kõik mõttesse, vaid piloot mainis, et tal pole võimalik võtta ühendust ei baasiga ega musta struktuuriga nende kõrval. Samuti ei saanud ta ühtki elektroonilist signaali kõrvaljaamalt, mis tähendas, et viimane on ilma igasuguse elektroonilise aparatuurita või täielikult välja lülitatud. Mõtlevatele inimkujudele paistis peale ülihiiu punane valgus.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Wendelh
Veteran


Liitunud: 19 Jan 2005
Postitusi: 633

PostitusPostitatud: Reede Apr 28, 2006 9:36 am    Teema: Vasta viitega

"Niisiis, kas läheme tagasi?" päris Vorhel. Kogu meeskond vaikis, sõjaväelased olid tõsised.
"Hinnakem kõigepealt olukorda," pakkus välja dr Forrest kergelt väriseval häälel.
"Jah, Diana, õigus. Me oleme kuubis, eks ole," alustas Vorhel. "Või siis mitte," pomises Lasmanis väsinult. "Jah, või siis mitte," nõustus Vorhel, kuid jätkas innukamalt, "meil on tegemist tundmatu objektiga, mingi veider konstruktsioon... Kosmosejaam tõenäoliselt..." "Või siis mitte," täiendas jälle lätlane. "Hmm, õigus... Või siis mitte," nõustus jällegi Vorhel ja vajus mõttesse. Nüüd ei öelnud keegi enam midagi.

Pärast vähemalt kümmet minutit vaikust võttis sõna mr Spencer, tehes seda rahulikul ja väärikal toonil. "Näete?" alustas ta ja osutas käega väikesest aknast välja. "See suur nelinurkne auk? Kas see võib olla mingi avaus?" Vorhel ajas end koheselt sirgu ja kiikas pead kallutades aknast välja. "Jah, näete, avaus!" kilkas ta kui väikene laps, kaotades hetkeks igasuguse eneseväärikuse. Lasmanis pomises midagi ja Limgin raputas pead, kuid Vorhel ei kuulnud ega märganud seda - teadlane oli liiga erutatud.

"Noh, mehed, kas läheme?" nõudis Vorhel, pilk kindlalt "avausel".
"Ja naised," parandas Forrest.
"Ja naised," nõustus Vorhel vabandavalt.
"Ma ei tea," ütles Limgin ausalt. "See on liiga kahtlane. Äkki see ei olegi avaus? Ma mõtlen - vaadake selle konstruktsiooni. Neid tillukesi kuupe näete? Täiesti ebakorrapäratu. Ja mis saab selle tähega?" Limgin nõksatas peaga punase valguse poole.
Jälle valitses vaikus. Lõpuks võttis sõna mr Howler, piloot: ...
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
shadowman
Veteran


Liitunud: 11 Jan 2005
Postitusi: 645

PostitusPostitatud: Teis Mai 02, 2006 11:42 am    Teema: Vasta viitega

"Mida iganes te otsustate, tehke seda kiiresti. Süstik ei ole mõeldud selleks, et nii pikalt üksinda kosmoses viibida. Eriti veel sellise rahvahulgaga, nagu meil siin praegu on."
"Mida sa silmas pead?" päris Lasmanis, suutmata varjata nõrka värinat oma hääles.
"Süsteem andis just märku, et hapnikuvarud on otsakorral. See juhtus natuke varem, kui ma oodata oskasin..."
"Kaua meil aega on?" päris Voorhel kiiresti, laskmata piloodil lõpetada.
"Tund võibolla. Maksimaalselt kaks," vastas Howler.
Sellele avaldusele järgnes mõni sekund üldist vaikust. Seejärel võttis Voorhel uuesti otsustanult juhtimise üle.
"Nii, selge. Vaadakem, mis võimalused meil on. Kõige kindlam oleks muidugi pöörduda koheselt tagasi..."
"Tagasi, aga kuhu?" segas piloot vahele.
"Õigus... kuna me Atlantise juurde tagasi pöörduda ei oska - kurat, meile teadaolevalt võib Atlantis praegu valgusaastate kaugusel olla - siis on minu arvates ainus võimalus suunduda tolle avause poole. Ehk õnnestub meil sealt midagi kasulikku leida, võibolla isegi õhku. Kellelgi on vastuväiteid?"
Vaikus. Kostis vaid Lasmanise tasast pominat, aga sellele ei pööranud enam keegi erilist tähelepanu.
"Tundub, et asi on otsustatud," sõnas Voorhel ja andis piloodile märku suunata süstik avause poole.

Kõigi pilgud olid suunatud ette, kui süstik otse nelinurkse oletatava sissepääsu poole suundus. Lasmanis võttis turvavöö lahti ja kopedas süstiku kõige tagumisse ossa ning jäi sinna kägarasse istuma. Ka teised pidasid hinge kinni, kui süstik lõpuks avausse sisenema hakkas. Ette ei olnud näha praktiliselt midagi, kõik oli kottpime. Süstiku prozektorid suutsid küll mingit hädist valgust toota, kuid avausse selle abil suurt ei näinud.

"Nonii!" katkestas piloot vaikuse: "Alustan sisenemist."

Avaus oli üsna väike, kuid süstik mahtus sealt siiski probleemideta sisse. Sees valitses pilkane pimedus, kui mitte arvestada nõrka kuma, mis paistis läbi avause ning süstiku prozektorite helki, millest ümbruse tajumiseks ometi ei piisanud.

"Vaadake!" hüüdis Voorhel äkki, ilmse innkusega oma hääles, ning kõik peale Lasmanise, kes ikka veel süstiku tagaosas omaette seina põrnitses, pöörasid pilgud tema osutatud suunda.

...
_________________
Take me out to the black
Tell them I ain't comin' back
Burn the land and boil the sea
You can't take the sky from me
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    Ulmefoorum.eu -> Mõtiskluste Planeet Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


Space Pilot 3K template by Jakob Persson.
Powered by phpBB 2.0.11 © 2001 phpBB Group