[TrekRanger]

(Tegevus toimub enne neljanda hooaja viimast episoodi)

Kindral Hammond otsustab saata SG1 meeskonna planeedile P3X36732, millel pidi Tok'Ra andmete järgi olema hulgaliselt Naquadah varusid, mille soodsat kaevamiskohta on juba pikka aega otsitud.

Kolonel Jack O'Neill, kapten Carter, doktor Jackson ja Teal'C valmistavad ennast ette ning lähevad läbi tähevärava eelmainitud planeedile.

Teal'C (mina) ütleb: Tok'Ra informatsioon tundub olevat õige, siin ei tundu olevat mingit elu märki, vaid kõrb, mille alt saab edukalt Naquadah'd kaevata. Usun, et oleme leidnud selle, mida ammu otsisime, O'Neill.

O'Neill vaatab natuke ringi ning ütleb: Ok põngerjad, paneme oma baasi püsti ja katsume 24 tunni jooksul selgeks teha, kas see planeet on piisavalt ohutu kaevanduse üles seadmiseks.

And so it begins...
_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"

[Enterprise]

Mina siis Daniel Jackson.

Kohe läbi tähevärava tulles märkasin paari kilomeetri kaugusel olevat küngastikku, mis oma kummalise kuju tõttu minus huvi äratas. Tundus, et tegu on tugevalt erodeerunud püramiidide rühmaga, mis on ilmselt väga vanad, võib-olla üle 10 000 aasta.
O'Neilli käsu peale hakkasime laagrit üles seadma, see ei võtnud õnneks väga kaua. Need kummalised künkad silmapiiril ei andnud mulle siiski rahu ja nii ütlesin Jackile, ette aimates tema suhtumist minu arheoloogiahuvisse: "Kolonel, ma arvan, et neis mägedes on parem võimalus naquadah't leida, tõenäoliselt ulatuvad seal maagid pinnani, siin aga tuleks kaevama hakata. Mina ja Carter võiksime sinna suunduda ja asja kontrollida." Jacki näole tekkis kahtlustav ilme: "Su jutus on point, Daniel. Aga seda teed sa Teal'ciga. Meie Carteriga jääme siia."
Teal'c polnud nähtavasti antud ülesandest väga vaimustuses... mitte et ta üldse kunagi millegi suhtes erilist vaimustust välja näitaks. Võtsime seljakotid ja asusime teele...
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.