[Enterprise]

Olen juba ammu mõelnud nende raamatute kohta teemad teha, kuid pole selleni kuidagi jõudnud. Tegu on ühtede minu nooruspõlve lemmikraamatutega, eriti "Plutoonia" osas. Lõpuks otsustasin, et ühendan need raamatud ühte teemasse, sest tegelikult on need ju kirjutatud ühe autori poolt ning nende sisu suhteliselt sarnane. Pealegi on ilmselt kõik, kellele seda tüüpi teosed huvi pakuvad, ka mõlemad raamatud läbi lugenud, nii et spoilerdamise oht ei tohiks väga suur olla.

"Plutoonia" lühidalt räägib loo uurimisrühmast, kes kaugel põhjas avastab tee maakera sisemusse, kus elutsevad möödunud aegadest pärit olendid, alates inimeste eellastest ja mammutitest kuni dinosaurusteni. Minul on kodus 1994. aastal välja antud kordustrükk, millel pehmed punased kaaned ja peal dinosauruse pilt. Algkoolilapsena raamatupoodi sattudes sai igatahes vanaemalt tungivalt nõutud selle ostmist. Nüüdseks on see köide täiesti kapsaks loetud, nii et kahju vaadatagi. Kuigi ma viimastel aastatel ei ole enam seda raamatut lugenud, siis kokku olen seda teinud küll vähemalt kümme korda.

Peamiseks tõmbenumbriks minu jaoks olid selle raamatu juures äärmiselt detailsed ja paeluvad kirjeldused möödunud ajastute loodusest ja elusolenditest. Ühed enim meeldejäänud peatükkidest näiteks käsitlesid seda, kuidas hiidsipelgad meeskonna varustuse minema viisid ning kuidas seda hiiglaslikust sipelgapesast tagasi tooma mindi. Mõnes mõttes oli see ehk ka üks absurdsemaid seiku, kuid kindlasti põnev.
Kuna tegu on end teadusliku fantastika valdkonda kuuluvaks teoseks pidava raamatuga, siis tasub muidugi märkida, et tänaseks päevaks on selge, et teaduslik baas, millele "Plutoonia" rajaneb, on oma aja ära elanud. Seetõttu kohtab aeg-ajalt ka arvamusi, et terve raamat on jama ja nii absurdsete eelduste tõttu (tühi maakera sisemus jne) ei ole tõsiseltvõetav. Ma sellise kriitikaga siiski ei nõustuks, sest raamatu muudab eeskätt loetavaks siiski tegevustik ja põnevalt välja arendatud karakterid. Kui tahta teaduslikku teooriat lugeda, siis võiks pigem geoloogiaõpiku kätte võtta.


"Sannikovi maa", kuigi uuem romaan kui "Plutoonia", sattus minu kätte tegelikult varem. Lühidalt räägib siis raamat ekspeditsioonist, mis leiab Põhja-Jäämerest saare, kus elavad eelajaloolised loomad ning saladuslikult kaduma läinud onkiloonide suguharu. Ka seda raamatut olen palju kordi lugenud. Arvan, et võib öelda, et tegemist on natuke täiskasvanulikuma raamatuga kui seda on "Plutoonia" - näiteks on minu arvates tegelaskujudele siin rohkem tähelepanu pööratud ja neid eristatud ning aluseks olev teaduslik baas ei ole nii kõrgelennulise fantaasia tulemus, vaid suhteliselt realistlik kujutlus Aga võib-olla on see ka põhjus, miks "Sannikovi maa" mind nüüd tagasivaates natuke vähem paelub.



Aga tegelikult ma praegu pikemalt kirjutama ei hakka, ootaks teiste kommentaare ja siis saab ehk mingi diskussiooni ka tekitada.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.

[rincewind]

Plutooniat pole lugenud. Vist. Kuigi kui mõtlema hakata, siis mingi anikvariaadist pärit kapsas peaks mul kusagil olema.
Sannikovi maa oli põrsapõlves üks mu lemmikraamatuid Seiklusi maalt ja merelt sarjas. Kuigi viimasest lugemisest on paar aastakümmet möödas on paljugi meeles. Ja tehniliselt võttes on põhiidee ju usutav - soe vulkaaniline saar kaugel põhjas.
Onkiloonide eluolu oli küllalki üksikasjaliselt lahti kirjutatud. Põhiideeks oligi minu aravtes mitte niivõrd geoloogiline anomaalia Põhja-Jäämeres, vaid selle anomaalia tingimustes elava isoleeritud inimgrupi toimetulemine. Nii et rohkem seiklusjutt kui ulme.
_________________
Pettumus on lootuse nukker lapsuke.-S.Vititski-