Ulmefoorum.eu Ulmefoorum.eu
See on foorum kõigile ulmehuvilistele Eestis!
 
 KKKKKK   OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sissePrivaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

Voyageri 5. hooaeg

 
Uus teema   Vasta teemale    Ulmefoorum.eu -> Star Trek Sarjad
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  

Kuidas hindate VOY viiendat hooaega?
10
0%
 0%  [ 0 ]
9
0%
 0%  [ 0 ]
8
0%
 0%  [ 0 ]
7
0%
 0%  [ 0 ]
6
100%
 100%  [ 2 ]
5
0%
 0%  [ 0 ]
4
0%
 0%  [ 0 ]
3
0%
 0%  [ 0 ]
2
0%
 0%  [ 0 ]
1
0%
 0%  [ 0 ]
Kokku Hääli : 2

Autor Teade
Enterprise
one of a kind


Liitunud: 26 Nov 2004
Postitusi: 3238
Asukoht: Terra Firma

PostitusPostitatud: Teis Jan 18, 2011 2:23 pm    Teema: Voyageri 5. hooaeg Vasta viitega

NB! Teema on mõeldud VOY käesoleva hooaja episoodide üldiseks aruteluks. Teemas sõna võtmiseks ei ole sugugi nõutav kõigi episoodide kohta arvamuse kirjutamine. Kuna iga episoodi kohta eraldi teema tegemine ei ole praegu lihtsalt mõttekas arvestades foorumiliikmete väikest hulka, siis on selleks tarbeks nüüd lihtsalt hooaegade üldteemad.

Voyageri esimese hooaja teema
Voyageri teise hooaja teema
Voyageri kolmanda hooaja teema
Voyageri neljanda hooaja teema
Voyageri kuuenda hooaja teema
Voyageri seitsmenda hooaja teema



Kui Star Trek: Voyageri neljas hooaeg paistis mitmel moel silma, seda esiteks uue tegelase Seven of Nine'i meeskonnaga liitumise näol, siis viies hooaeg näis olevat jõudnud tormist muutuste tuulte meelevallas natuke rahulikematesse vetesse. Seda illustreerib minu arvates ka episoodide tase, mis selles hooajas oli tunduvalt ühtlasem kui neljandas. Raske on välja tuua ühtegi episoodi, mida võiks tõeliselt halvaks ja igavaks nimetada, kuid samas ei oska mina ka välja tuua ühtegi osa, mida võiks nimetada silmapaistvamate Star Treki episoodide hulka kuuluvaks nagu seda olid näiteks Living Witness ja The Omega Directive. Mõnes mõttes on see ju hea, sest nii ei teki vaadates tüdimust, kui järjest satub tulema mitu suhteliselt igavat episoodi, kuid vahel tahaks ka midagi tõeliselt head näha.

Tegelaste osas sai jätkuvalt suure osa tähelepanust muidugi Seven of Nine, kelle tegelaskuju potentsiaali ligi sajaprotsendiliselt ära kasutada üritati, kuid minu arvates mindi sellega kohati ka liiale ning seetõttu jäi teistele tegelastele liiga vähe ruumi. Seven on muidugi huvitav ja paeluv tegelane ja kui neljandas hooajas võis temale suuremat keskendumist mõista vajadusega teda vaatajatele tutvustada ning tema backstory ja olemus paremini välja joonistada, siis nüüd oleks ehk olnud aeg tema teistest selgem esiletõstmine lõpetada ja pöörata rohkem tähelepanu tegelastele nagu Chakotay (kelle juures peale indiaani-teema suurt märkimisväärset polegi tehtud), Neelix jt. Vähemalt Naomi Wildmani polnud ära unustatud ja kuigi mulle üldiselt lapsed ulmesarjades eriti ei meeldi, siis tema osas saadi igati eeskujulikult hakkama. Eriti lõbusad olid stseenid, kus ta alguses Sevenit kartis, siis teda jälitas ja lõpuks temaga sõbraks sai.

Tehnilise külje pealt oli viies hooaeg minu arvates varasematest märgatavalt kõrgemal tasemel. Esiteks oli arvutigraafika tunduvalt paremaks muutunud ning visuaalefektid paljudest episoodidest (eriti nt Timeless) on väga hästi meelde jäänud. Teiseks ehitati uus süstik Delta Flyer, mis pakkus võrreldes tavapäraste süstikutega natuke rohkem võimaluse ning tuli lugude jutustamisel ehk kasuks. Märgiks siin ära, et ka sari Deep Space Nine tutvustas kolmanda hooaja alguses tähelaeva Defiant; ehk siis põhimõtteliselt on tegemist suhteliselt sarnaste katsetega luua midagi, mille abil panna meeskonda uudsetesse olukordadesse, kui tegevus Voyageril või kosmosejaamas natuke üksluiseks kisub. Delta Flyeri disain oli minu arvates igati õnnestunud, eriti just seestpoolt, kuhu Tom Paris paigaldas retrostiilis kontrollsüsteemid ning muuhulgas kasutati kokpitis ka ühte sel ajal veel uudsetest LCD-monitoridest. Ainuke etteheide oleks ehk see, et vaatamata süstiku ehitamise ümber tehtud kisale ja kärale leidis see hooaja jooksul tegelikult ootamatult vähe kasutust ja pigem oleks tahtnud seda rohkem näha.

Aga nüüd ehk lähemalt mõningatest minu jaoks hooaja paremini meeldejäänud episoodidest.
Hooaeg algas episoodiga Night, mis minule jäi silma kahe negatiivse alatooniga seiga poolest. Esiteks kuidas on võimalik, et isegi kui paari tuhande valgusaasta raadiuses ei ole ühtegi tähte, siis valitseb täielik pimedus ja ühtegi kaugemat tähte ega galaktikat ka näha pole? Arusaadavalt oli siin muidugi tegu pigem kunstilise valikuga sarja tegijate poolt, aga minu jaoks jäi see kuidagi teravalt silma kriipima. Teiseks jätkus Janeway kummaline käitumine - kapten oli ennast pikaks ajaks oma ruumidesse sulgenud ja kahetses, et ta ei suutnud oma meeskonda varem tagasi koju viia. Muuseas see temaatika leiab huvitava paralleeli hooaja viimases episoodis, aga sellest hiljem. Kaptenina peaks Janeway siiski mõistma, et nädalateks ja kuudeks oma meeskonnast eemaldumine ei saa moraalile hästi mõjuda.

Järgmine huvitav episood oli In the Flesh, mis tõi tagasi Liigi 8472, kes sedakorda kavatsesid Föderatsiooni-vastast tegevust. Minu arvates oli see episood idee poolest suhteliselt halb, sest kui varem oli Liik 8472 olnud peatamatu vaenlane, kelle eesmärgiks oli sisuliselt ideoloogilistel kaalutlustel kõik teised rassid hävitada, siis selles osas muudeti nad liiga inimlikuks ning nende eesmärkide muutmisega kadus nendepoolse ohu tõsiseltvõetavus. Eks sama tehti sisuliselt ka borgidega, kuid Liigi 8472 puhul torkas see kuidagi eriti teravalt silma. Samas näitlejatöö poolest oli see minu arvates igati eeskujulik episood ning kui vaadata ka DVD lisasid, siis selgub, et Boothby osatäitjale oli selle episoodi filmimine tema kõrge vanuse tõttu väga raske ning seda muljetavaldavam on lõpptulemus.

Timeless on episood, mida ma olen tihti näinud nimetatuna ühtedeks parimateks Voyageri osadest. Kuigi ma olen igati nõus, et tehnilise külje pealt oli tegu suurepärase saavutusega (eriti visuaalefektide osas), siis sisuliselt ei olnud tegu millegi enama kui põneva seikluslooga. Lisaks ei ole Garret Wang ja Robert Beltran minu arvates nii tugevad näitlejad, et lugu üksinda välja kanda.

Nothing Human oli esimene viienda hooaja episood, mis vähemalt üritas pakkuda klassikalist Star Treki tüüpi käsitlust filosoofilistest moraali- ja eetikaküsimustest. Ehk siis peamine küsimus seisnes selles, kas on eetiline kasutada raviks meetodeid, mis on avastatud või välja töötatud vägivaldsete inimkatsetega. Pooltargumendiks siis loomulikult see, et kui olemasolevad teadmised võimaldavad päästa kellegi elu, siis tuleb neid kasutada vaatamata sellele, millisel teel need teadmised saadud on. Vastuargument aga see, et kui niisugusel teel saadud teadmisi kasutada, siis õigustaks see nende koletute eksperimentide teostamist ning annaks moraalse kandepinna nende kordamiseks tulevikus. Põhineb see temaatika muidugi suuresti näiteks Teise maailmasõja ajal Natsi-Saksamaa koonduslaagrites ja Jaapanis sõjavangide peal läbi viidud eksperimentidel. Voyageri meeskond lõpptulemusena kaldus toetama teist argumenti, kuid seal toodi mängu suurepärane küsimus sellest, milliseks kujuneb valik siis, kui suremas on meeskonnaliige, sõber ja armastatu? Isiklikult leian ma, et isegi juurdlemine selle üle, kas kellelgi tuleks lasta surra vaatamata sellele, et on olemas teadmised tema päästmiseks lihtsalt seetõttu, et vajalikud teadmised on saadud inimsusevastaste kuritegudega, on ise sügavalt inimsusevastane ja jälk. Mis tehtud, see tehtud ja seda muuta ei saa; las siis vähemalt tuleb sellest suurest halvast midagigi head. Muidugi võib sellele vaadata teise pilguga, kui nende meditsiiniliste eksperimentide ohvriks oleks olnud mõni sõber või pereliige, nagu mugavalt üheks episoodiks leitud bajorlasel, keda me varem näinud pole, aga isegi sel juhul ei suuda ma ette kujutada, kuidas õigustada kellegi mitte ravimist, kui selleks on võimalus. Peamiseks asjaks, mis mind selle episoodi juures närima jäi, oli aga hoopis asjaolu, et kuigi kurja doktorit mänginud David Clennon tegi suurepärase esituse, siis mitte väga ammu ei suutnud Harry Kim niisugust intelligentset hologrammi luua ning nüüd suudeti seda mängleva kergusega, sest seda oli episoodi jaoks tarvis. Teiseks ei teadnud hologramm tegelikult oma kuritegudest, sest infot nende kohta polnud tema programmi lihtsalt lisatud ning see juhtis kõrvale tähelepanu teiselt huvitavalt küsimuselt, milleks on massimõrvariga koostöö tegemine. Kokkuvõttes üks hooaja meeldejäävamatest osadest, kuigi oma puudustega.

Thirty Days andis võimaluse näidata uue Delta Flyeri kasutamise võimalusi sedakorda allveelaevana ning tehnilise küle pealt oli tegu igati hea episoodiga. Mis aga pigem silma torkas, oli Tom Parise käitumine, mis minule mõneti ebaloogiline tundus. Paris ei ole muidugi kunagi eriti sõnakuulelik olnud, kuid vähemalt pilootosas jäeti selgelt mulje, et ta on valmis minema päris kaugele oma huvide tagamise nimel (näiteks nn Maquis' sõprade ülesandmine), kuid pole jäänud muljet, et ta tahaks teha midagi kangesti lihtsalt nii-öelda õige asja nimel. Oli tema karakter ju sisuliselt mõeldud Nick Locarno analoogina, keda sama näitleja mängis ühes TNG episoodis. Paris on küll edasi arenenud vahepealsete hooaegade jooksul, kuid see juhtum tuli kuidagi välguna selgest taevast ja kuigi üritati seletada, miks see konkreetne probleem talle südamesse läks, siis tundus see ikka pastakast välja imetuna. Vähemalt oli sellel osal üks pikemaaegne mõju selle näol, et Paris alandati lipnikuks.

Counterpoint paistis minu jaoks silma eelkõige selle poolest, et kuigi vaenlaste näol oli tegu järjekordse "nädala tulnukatega", keda me hiljem enam rohkem ei näe, siis erinevalt tavapärasest olid Devore'i impeeriumi esindajad suurepäraselt karakteriseeritud, seda muidugi eriti peapahalase inspektor Kashyki näol, kes armastas inspektsioonide ajal lasta sidesüsteemi kaudu Maa klassikalist muusikat. Muuseas meenutasid nad mulle oma käitumise poolest tugevalt romuluslasi, mis on võib-olla üheks põhjuseks, miks nad mulle nii eredalt meelde jäid. Episood oli hea ka selle poolest, et raske oli ette näha, kuidas episood täpselt lõppeb ning üllatusi jagus mõlemalt poolelt.

Latent Image oli suhteliselt huvitav episood, kuigi esialgu tuli mulle meelde üks TNG episood, kus vastupidiselt käesolevale episoodile oli kustutatud kõigi meeskonnaliikmete mälu, v.a. Data oma ning kus sündmused arenesid suhteliselt sarnaselt, kuigi ümberpööratult. Igatahes filosoofiliselt pakkus see isegi huvitavamat teemakäsitlust kui mainitud TNG episood, sest tõi välja Doktori olemuse hologrammina; vaatamata sellele, et teda peetakse mõistusega olendiks, kiputakse temasse ikka suhtuma kui mingisse seadmesse, mida võib vajadusel välja lülitada või ümber programmeerida.

Bride of Chaotica! tõi jälle ekraanile vapra Kapten Prootoni ja tema abiliste seiklused kurja Chaotica peatamiseks; ehk siis Tom Parise retrostiilis holoromaan. Viited 1930ndate-1950ndate ulmefilmidele ja nende stiilielementide kasutamine, lisaks veel mustvalged värvid lõid suurepärase ja erilise atmosfääri, mis minu arvates parodeeris natuke Star Trekki ennast ja võib-olla rohkemgi paljude inimeste arusaama Star Trekist ja teistest kosmoseulme sarjadest.

Dark Frontier oli suures osas Seveni show, kuid kokkuvõttes oli tegu põneva pooleteisetunnise eriefektidest tulvil action-episoodiga, mis muuhulgas pakkus suhteliselt standardseid teemakäsitlusi borgide filosoofia osas. Ei midagi märkimisväärset ega eriti meeldejäävat, aga piisavalt lõbus meelelahutus.

The Disease oli vahelduseks episood, kus Harry Kimile natuke rohkem teha anti. Aga see oli ka järjekordne episood, kus mind Janeway käitumine tõsiselt segama hakkas. Et siis võrdsest kohtlemisest meeskonnaliimete puhul pole juttugi, nagu ka kapten lõpus ise tunnistas. Igatahes oli selline käitumine Harry suhtes minu arvates põhjendamatu ning eriti naljakas oli väide, et Harry peab juhtunust üle saama, sest tema ja Tal ei saa nagunii kokku jääda. Miks aga ei saa, seda kuidagi ära ei põhjendatud ja loogika suunas pigem vastupidisele järeldusele, sest niivõrd leidlikule noorele insenerile oleks Voyageril kindlasti koht leidunud.

Someone to Watch Over Me - kui ma oleksin sunnitud valima, siis ma ilmselt nimetaks selle episoodi viienda hooaja parimaks. Ma saan aru küll, et ma olen siin juba piisavalt kurtnud selle üle, et Sevenile ja tema teekonnale borgist inimeseks pööratakse liiga palju tähelepanu, aga siin see töötas ja töötas seejuures suurepäraselt. Ma ei hakka stseen-stseeni haaval episoodist üle käima, aga piisab kui öelda, episood oli algusest lõpuni hästi ja meeldejäävalt lavastatud (muuhulgas väike muusikaline number, You are my sunshine) ning dialoog suurepärane. Memory Alpha abil ka üks näide, mis minu arvates oli naljakas ja Star Treki kohta ebaharilikult otsekohene:
Tsiteerin::
"I have been observing you. It's part of my research on human mating behavior."
(reads from the PADD) "Stardate 52647, 1400 hours. Subjects quarrel in corridor outside female's quarters. Male returns with 12 flowering plant stems, species Rosa rubifolia, effecting a cessation of hostilities. Stardate 52648, 0300 hours. Intimate relations resume."
"How the hell do you know when we're having intimate relations?"
"There is no one on Deck 9, Section 12 who doesn't know when you're having intimate relations."

- Seven of Nine and B'Elanna Torres

Episoodi lõpp oli ehk Doktori vaatepunktist natuke kurb, aga oli seejuures sarja episoodilisele formaadile omane.

Relativity tõi tagasi kapten Braxtoni, kuid selle mõju vähendas oluliselt see, et teda mängis seekord teine näitleja. Minu jaoks oli tegemist järjekordse Voyageri nii-öelda action-tunniga, mille peamiseks eesmärgiks on olla meelelahutuslik ja selles osas õnnestus see episood igati. Suhteliselt põnev ja kiiresti arenev sündmustik, pilguheidud sarja minevikku ning head eriefektid tegid sellest igati vaadata koosluse. Ning Seven of Nine peaks jäädavalt Tähelaevastiku mundrit kandma jääma, sest minu arvates sobis see talle hoopis paremini kui tavapärased kostüümid. Very Happy

Warhead mõjus sisult seguna varasematest Voyageri episoodidest, eriti Dreadnought ja Revulsion ning ka lõpp oli ettenähtavalt klassikaline, kus tehisintellekt otsustas ennast lõpuks ohverdada, mis omakorda sarnanes kangesti käesoleva hooaja alguse episoodile Drone. Peamine põhjus, miks ma seda episoodi siin mainin, on vist tegelikult see, et nägin seda täna hommikul ja seetõttu on veel värskelt meeles. Very Happy

Hooaja lõpetanud Equinox oli väga põnev episood, aga sellest pikemalt kuuenda hooaja teemas. Smile


Kokkuvõttes hindan viiendat hooaega enam-vähem võrdväärseks neljanda hooajaga, sest nagu öeldud, oli tase ühtlasem, ilma selliste tõusude ja mõõnadeta. Kuus punkti.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    Ulmefoorum.eu -> Star Trek Sarjad Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


Space Pilot 3K template by Jakob Persson.
Powered by phpBB 2.0.11 © 2001 phpBB Group