[Wendelh]

Räägiks siis veidi õudusest .
Mis teeb teie jaoks teose õudseks? Mis sort/liik (nt psühholoogiline või siis terav silmamuna-lõhkemise stiil) teid kõige rohkem ahvatleb? Millised on õiged õudusteose tegelased? Kuid peaks olema kirjutatud üks hea õudukas?
Oodatud on ka teosesoovitused .
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.

[Enterprise]

Teoseid igaks juhuks soovitama ei hakka, neist tean ma selleks liiga vähe. Või kui keegi midagi väga ikkagi tahab, siis võin [sarkasm]11. klassi keemiaõpikut[/sarkasm] soovitada. Peaks piisavalt pinget pakkuma.

Niisiis, õudus. No selline silmamuna-lõhkemise stiil minu jaoks eriti õudne ei ole, pigem on seda lihtsalt rõve lugeda ja pahatihti omandab ta üldse (kavatsematult) koomilise efekti.
Pigem jah, meeldivad mulle psühholoogilisema lähenemisviisiga teosed, kus lugejat pingul hoitakse tiheda sündmustiku ja elava kirjeldusega. Mulle meeldivad lood tegelastest kuskil sügavas öises põlismetsas või vanades majades, näiteks kummitustest ja vaimudest ja muudest sellistest paranormaalsetest tegelastest, kes kurja teha tahavad.
Aga tegelikult on minu arvates on olulisemalt õudsed hoopiski traagilised teosed, kus pea- või kõrvaltegelast tabab näiteks teenimatult väga õnnetu saatus või surm, ebaõiglus ühesõnaga, aga need ei liigitu vist päriselt klassikalise horrori alla.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.

[cuccurcurat]

õudseks teeb raamatu see kui suudan sellesse õudusraamtusse sisse elada. et ei ole selline pealiskaudne värk.

[vicebarbar]

Asja teeb õudseks see, kui sa räägid midagi sellist tõeliselt hirmutavat..
Näiteks:
"Tal olid nimelt kolm silma.. Poole suuga ta sõi.. ja teisega irvitas nagu mingi elav surnu."
või
"Kolm needsamat meest, kes minu ukse taga surnuna lebasid, olid nüüd elus ja terved.. ning irvitasid minu üle."

Kuid ikkagi teeb asja hirmsamaks ja huvitamaks see, kui sa räägid kuskohas see salapärane seiklus toimus...
Nt:
"Olin sisenenud just vanasse majja, kuhu ei olnud mitte keegi sisse läinud juba sada aastat. Kui olin juba sees, siis uks haihtus. Läksin kõrvaltuppa, kus lendas uks suure mürinaga minu järel kinni..
Uks ja aknad haihtusid ning lebasin šokiseisundis maas.. Kõige suurem asi oli aga see, et kuna polnud uksi ega aknaid oli toas endiselt valge..."

Hirmus eks?
_________________
Trust me, Im a Jedi.

[Wendelh]

@Vicebarbar - palun loe oma postitus järgmine kord uuesti läbi. Kirjavahemärgid, õigekiri jms. Käisin sellest korra üle .
(NB. asendasin sõna "šokisena" väljendiga "šokiseisundis")

Õudusteoses on minu tagasihoidliku arvamuse järgi kõige tähtsam lõpp. Just lõpus peab tulema kõik välja, millele enamasti jutt üles ehitatud on (varem mainitud pisiasjad omandavad järsku tähenduse, tegelased paljastavad oma tõelise olemuse jms). Üks õigesti kirjutatud lõpp jätab teosest unustamatu mulje.
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.

[Telcontar]

Õuduslugudest pean parimaks eesti keeles: kogumikud "Linnud" ja "A. Hitchcock: Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud" jms kraam.
_________________
Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga