[TrekRanger]

Episood on eetris esmaspäeval, 11. juulil 2005 kell 00:05 ETV's

"Mina, Mudd"
Enterprise´ile saabub reisija Norman, kes paistab McCoyle algusest peale imelik. Kahtlused saavad kinnitust kui Norman võtab üle juhtimise ja suunab laeva planeedile, mida asustavad ainult naisrobotid ja -androidid. Ainus inimene planeedil on vanglast põgenenud kurjategija Mudd. Võõra, katastroofis hävinud tsivilisatsiooni loodud robotid uurivad Muddi ja näevad temas oma uut eesmärki. Ka Enterprise´i meeskond meelitatakse maabuma ning Mudd proovib laeva põgenemiseks üle võtta.


_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"

[Wendelh]

See episood oli vägagi humoorikas. Kõik kogu aeg muigasid, isegi siis kui Mudd teatas neile, et nad jäävad eluks ajaks androidide sekka vangi ja tema kaaperdab nende laeva. Imelik, kas pole?

Meeskonnaliikmeid hakati koheselt ahvatlema, kohe järgneb moraal. Aga ei järgnenudki. Mis üldse järgnes? Veel veidi muigamist.

Lisaks oli see osa... huvitav. Minule kui algajale ST puhul pakkus see täiesti teist vaatenurka asjadele. Kuigi oli ka üllatusi. Näiteks kui android märkis, et on üks sõna, millest nemad aru ei saa, kuid mis on inimestele väga tähtis, olin ma nii kindel, et ta ütleb love või midagi sellist, aga näed, ütles please.

Kõige paremaks pean ma ikkagi Spocki lillekese juttu . Lõhkeaine koht oli ka huvitav: "...süütenöör, golfikepp."

Androididest saadi jagu ebatavalisel moel, mis oli, nagu ma enne mainisin: huvitav vaatenurk. See aga ei tähenda, et see loogiline oleks olnud. Nad olid nii kaua iseseisvalt vastu pidanud ja nüüd tulevad mingid inimesed, kes käituvad irratsionaalselt ja ebaloogiliselt ning kohe ongi vedru väljas (sõna otseses mõttes ).

Lõpp aga ei meeldinud kohe üldse - eelkõige Muddi naiste ja teiseks tema enda ülepingutatud emotsioonide pärast. Kuidagi tüüpiline.

Harry Muddi enda kohta nii palju, et tema tegelaskuju ka ei meeldi. Ta ei ole absoluutselt naljakas, ta on nagu tuim tükk, kes on lihtsalt... tobe. Enda vuntside, kiilaneva pealae ja suure kõhuga, mis ma olen kindel peaksid humoorikalt mõjuma .

Kokku 7/10.
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.

[Shadow]

Kui ma õigesti mäletan, siis antud osa oligi mõeldud teha komöödiana ja nii ta välja kukkus. Usun, et näitlejatel oli samuti üsna lõbus kogu seda jaburdust teha ja oli märgata, et nad isegi suutsid vaevalt tõsistena püsida. Ma hindan väga huumorit trekis (ja mujal ka) ja sellepärast annan maksimumpunktid.

Aga oh neid kuuekümnendaid jälle oma tõekspidamistega! Dr McCoyle ja Scottyle näidati laboreid ja täiuslikke seadmeid, millest nad kohe loomulikult vaimustusse sattusid - millised eneseteostamis- ja karjäärivõimalused ! Ja millega peibutati Uhurat - uus KEHA Tulevikuühiskond, kus mehed teevad teadust ja muid tarku asju ja naised unistavad ilusast igavesest kehast, irw.

Ja androidid olid TOS-i ajal veel üsna algelised, kui nüüd mõelda näiteks TNG Data peale ja võrdlema hakata. Üsna kergesti läksid rikki ka.
Eks ikka asja moraal ole, et kõigi nende androidide ja muude asjadega peaks vähe ette vaatama, muidu võib juhtuda, et oled lõpuks nende vang ja nemad hakkavad su elu määrama.

Ah üks asi jäi jälle kummitama - kuidas ei ole võimalik enam laevale tagasi minna, kui kõik on lahkunud? Kõik muidu nii perfektne ja selle peale polegi mõeldud. Imelik.

Muidu oli tore kuigi vahepeal tuli silme ette see kurikuulus "Platoś Stepchildren".
_________________
Hallucinations cant harm us.

[TrekRanger]

Nagu juba eelnevalt mainitud oligi selle osa mõte nalja tegemine ning peaks ütlema, et see kukkus päris hästi välja ja sõna 'tobe' ma selle episoodi kohta päris ei kasutaks, kuigi kui ma seda esimest korda nägin, siis ma pidasin seda episoodi lihtsalt üheks suureks jandiks.

Seekord oli siis mulje meeldivam ja ehk aitas kaasa ka see, et ma üritasin seekord nendest naljadest paremini aru saada ning tõesti, mõni pani päris muigama.
Ära märkimata ei saa jätta ka muidugi seda, et nägime taas androide, mis moodustavad ju sarjas TNG, Data ja Lore'i näol, üpris olulise osa.
Nagu juba Shadow mainis oli episoodil ka väike moraal, et masinatega tuleks ikkagi ettevaatlik olla ja ei saa neil lasta enda eest liiga palju ära teha. Sellega hakkab mulle meenuma Battlestar Galaktika, jah, tõesti, nagu keegi kusagil mainis, on seda ideed mitmetes raamatutes, sarjades ja filmides korduvalt üles võetud.

Kõige suurem miinus selle episoodi juures on minu arust Harry Mudd, kes oli küll seekord mõneti meeldivam, aga selline 'kloun' lihtsalt ei sobi Star Trek'iga kokku ning isegi sellise episoodi juures tundus ta kohatu. Mulle lihtsalt ei meeldi kui liiga palju sarja üldisest teemast kõrvale kaldutakse. Seega muidu oleksin pannud ehk isegi 9 punkti, kuid tänu temale lahutan veel kaks.

Hinne sellele episoodile on 7/10 ehk tugev keskmine.
_________________
Administraator

"The Universe is so vast and we are so small, that the only thing we can ever truly control, is whether we are good or evil"

[vicebarbar]

Andsin 10- Kuna kõik oli väga segane..

Ei suutnud siiski uskuda, et mängus on jälle õelutseja Harry Mudd
Aga palju neid androide üldse kokku tehti huvitav..
Lõpp mulle meeldis, Kuna Mudd sai oma "õiendava" naise käest vapralt pahandada.... kuigi neid oli mitu...

Aga kust tuli pardale Norman?
_________________
Trust me, Im a Jedi.

[Equ]

Tre,

Sai antud 8 punkti. Selle osa idee kui selline oli päris hea. Mis häiris oli see, nagu juba eespool mainiti, et super-hüper-giga-mega androididest saadi nii labaselt lahti. Oleks oodanud midagi põnevamat ja originaalsemat ja reaalsemat. Muddiga seotud jant oli alguses kohe läbi näha, et tahab kätte maksta, no jah miks ka mitte

Equ
_________________
Live long and prosper!

[Enterprise]

Minult läks siis 8 punkti.
See osa oli lihtsalt nii idiootne, et oli kohe naljakas.

Nagu siin juba eelnevalt mainiti, tundus ka mulle Mudd seekord veidi sümpaatsemana, kuid üsnagi ebameeldiv tegelane on ta sellele vaatamata.
Kõige suurem "WTF?" koht oli minu jaoks siis, kui Uhura nende põgenemisplaani välja andis, ma nimelt ei jaganud kohe ära, et see oligi nii plaanitud.
Androididest saadi tõesti liiga kergelt jagu, ma väga kahtlen, et päris androididel sellise dilemma peale kõrvadest auru tulema hakkaks. Ja muidugi kõik need trikid, mida meeskonnaliikmed seal tegid... no hea küll, eks seda osa tulebki vist rohkem komöödilise vahepalana võtta.
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.