[Wendelh]

Mõtleksin hoooolega järgi, mis õieti mu hommikukohvi sees oli.

Arvatavasti üritaksin oma teisikutega rääkida, kui nad on täpselt nagu mina - jube olukord, loomulikult - võiksin ma väga vabalt hulluks minna.


Ühel hommikul ärgates ei ole maailmas enam muusikat. Mitte ühtki muusikalist instrumenti poleks nagu kunagi eksisteerinudki, kõikide inimeste lauluhääled kõlavad kui sead aia vahel (Edit: k.a sinu oma ) - ühesõnaga maailm on täiesti muusikavaba. Isegi linnulaul ei oleks musikaalne. Kuidas reageeriksid?
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.

[tint]

Eieieiei, muusika oleks ikka. Sest muusika polegi ju tegelikult mitte midagi muud kui helide paigutus, suvaliste helide paigutus. Ja kui nüüd hakata mõtlema, siis mis määrab selle helide paigutuse? Süsteem? Jah, klassikaline muusika sisaldab äärmiselt süsteemset muusikapaigutust, ent kui modernmaailma jõuda, siis on tulnud järjest keerulisemad süsteemid kuni puhta kakofooniani välja mis võib ka endas peita mingit süsteemi. Universum põhinebki ju tegelikult süsteemidel, muidu ei püsiks miski enam koos. Seega on ka searöhitsus muusika, ja ma olens eda ka muusikana kuulanud...
Igatahes, kui minna metsa, või lagendikule või kuhugile hästi vaiksesse kohta, üksi, seista ja kuulatada, kuuled sa enda verd peas vulisemas. Ka see on muusika, muusika on heli. Muusika on justkui heli milles aju loob erinevaid seoseid erinevate komponentide vahel ja tekivad tunded. Võib ennast häälestada erinevatele toonidele ja nii võib ka searöhitsusest muusika välja võluda, tihti selles ka tänapäeva kakofooniamuusika võlud peituvadki.

Mis nüüd sellesse muusikata maailmasse puutub, siis siit teeme kohe järelduse. Kui kuskil enam muusikat pole ja keegi seda ei tee, siis ma teeksin ise muusikat, lööksin kasvõi rütmiliselt kive kokku. Kui ma seda aga ei suuda, siis loogiliselt võttes, olen ma liialt loll selleks, et aru saada, et muusikat pole, sest kui see on minu peas olemas, siis ma suudan ka muusikat teha, mingitmoodi. Kuid kuna seda aga pole, siis ei ole muusika mõistet minu jaoks olemas ja jõuame samma kohta tagasi millest enne jutt -- searöhitsus muutub muusikaks, kuigi me seda ei tunnista muusikana.


Vot siis.


Nüüd.

Mida teeksite kui hommikul tööle/kooli/kuhuiganes minnes teed välisukse lahti ja sealt vaatab sulle vastu kari haisvaid mädanevaid komberdavaid zombisid kes kuidagimoodi püsti seisavad... sa ei tea millel nad põhinevad, kust nad tulevad ja mil moel nad püsti püsivad ja mida nad sinu ukse taga teevad. Kuid loogiline on, et neid on väljas veel, kui palju, seda sa ei tea.

[Enterprise]

Kahtlane olukord...
Ma arvan, et kõigepealt üritaks tuttavatega kontakteeruda ja nendega asja arutada ning kui selgub, et zombid ei ole minu ettekujutuse vili, siis üritaks kuidagi nendega kokku saada. Kuna zombid on suht aeglased ja muidu kobad, siis peaks neist olema võimalik läbi minna üsnagi ohutult, eriti kui mingi suurem kaigas ja terariistad kaasa võtta.
Kui kamp koos, siis mõtleks edasi, katsuks teisi normaalseid inimesi otsida ja välja uurida, mis juhtunud on.


Mida sa teeksid, kui avastaksid ühel hommikul, et ise sellest midagi teadmata oled öö jooksul ühest jalast ilma jäänud?
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.

[Wendelh]

Kui jala asemel on ainult veritsev könt, satuksin kindlasti vääääga suurde paanikasse. Sellele järgneks masendus. Ega's vist mingit mulle soodsat lahendust olukorrale polegi.

Olukord: sulle antakse valik - kas sina saad terve oma ülejäänud elu lugeda teiste inimeste mõtteid või loevad kõik teised sinu mõtteid. Seda 24/7, lakkamatult. Kumma valid ja miks?
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.

[tint]

Loomulikult valiksin ma selle, et teised inimesed loeksid minu mõtteid. Kurat, noh, las saavad ükskord aru! Ei pea enam oma kehva väljendusoskusega hiilgama!

Mida sa teeksid kui avastaksid, ühel päeval üles ärgates, et sa polegi enam sellest soost mis sa ennem olid, vaid oled nüüd enne olevale soole vastassoost?

[MobY]

Uuriksin välja, kes selle käki kokku keeras ja käsin sama sooliliseks tagasi muuta. Kui ei leiaks siis oleks täielik jama.

Küsimus: mida sa teeksid kui 10 kilomeetrise läbimõõduga meteoriit langeks maa peale.

[rincewind]

Kui mulle meteoriit otse pähe sajaks poleks vaja enam ise oma ajude liigutamisega vaeva näha. Kui vahetu mats üle elada siis jääb mingi suht lühike aeg keskkonna mõjude jälgimiseks. Kliima muutused saavad olema ikkagi niivõrd drastilised, et tavainimest ei aita ka see kui paugust aasta -paar ette teatakse. Rikkurid võivad oma punkrites mingi aja punnitada , aga tulemus on kõigil üks. Nii et kui selleks ajaks pole inimkond võimeline Maalt lahkuma läheme kõik koos enamiku floora ja faunaga looja karja. Jääb üle ainult rahuldada oma uudishimu ja vaadata meile teadaoleva maailma lõppu .

Mida teeksid ,kui hommikul kohvi juues kuuled raadiost ,et Sosnovsky Bori 2. reaktor on vastu taevast lennanud?
_________________
Pettumus on lootuse nukker lapsuke.-S.Vititski-

[tint]

Mida ma ikka teeksin? Tavatoimetusi ilmselt... Mida muud ma tegema peaksin ja mida muud keskkonnakaitselist ma teha saaksin?

Las keegi teine vastab ka siis ja paneb ise uue või midagi...

Igav teema juba.

[Wendelh]

Tint, su suhtumine on kohati hämmastav.


Uus küsimus seega: Ühel hommikul ärgates sa avastad, et sa oskad või oled võimeline väga lühikese perioodi jooksul õppima pea kõiki keeli peale oma emakeele. Lisaks, et sa ei oska enam eesti keelt, ei ole sa võimeline õppima ega üldse rääkimagi keeli nagu inglise, saksa, vene, prantsuse, hispaania ja itaalia. Kuidas reageeriksid?
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.

[Luury]

Õpiksin soome keele ära ja seletaksin, et ei oska ega saagi oskama eesti ega neid muid keeli.

[MobY]

Küsimus: Mis sa teeksid kui sul tuleks tänavapeal mõni toxic vastu ning võtab põuest välja suvalise relva ja käratab "RAHA SIIA VÕI SA SAAD TINA".

[Wendelh]

Teeme ikka nii, et see, kes vastab, esitab ka uue küsimuse.

Vastus: Kuna ma ei ole kindel, kes või mis täpselt "toxic" on, aga ma julgen siiski oletada, et miskine kurikael arvatavasti, siis ei oleks mul ju suurt valikut. Kui ta täitsa tänaval ligi tuleb, inimeste seas, katsuksin lärmi lüüa, kui on tegemist kõrvaltänavaga, annaksin vaguralt oma rahakoti.


Küsimus: Midagi läheb väga viltu ja sa avastad, et sa ei suuda enam vahet teha reaalsusel ja unenäol ("Have you ever had a dream, Neo..."), kuidas reageeriksid?
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.

[Hathor]

Kui unenägu on lahe, seiklusrikas, vaheldusrikas ja üldse meelejärgi, siis tõenäoliselt oleks ma suht häpi. Seal saab kõike juhtuda... ükskord oled ühes kohas...ja siis avastad, et juba teises..aru saamata KUIDAS sa sinna teise kohta sattusid... meeletult võimalusi ja võimed saaks juurde ju.

Teisalt... uni ongi teine reaalsus. Ning antud juhul muutub see "reaalsus" kus meie keha une ajal viibib (ehk siis see mõistuspärane reaalsus) teiseks reaalsuseks, ning seega elab hing talle omases reaalsuses, ehk siis hinge jaoks "esimeses" reaalsuses. Aga vot kui sinna kahe reaalsese vahele kinni jääda... njaaa... siis on tiba nadi. Tõenäololiselt võib seda seisundid kutsuda koondnimega "ei-ela-ei-sure".


Aga kuidas reageeriksid: on hommik... sa lähed kooli/tööle/kuhuiganes. Sa näed vastu tulevat head sõpra/kollegi/kedagi sulle olulist ja kallist inimest. Sa tervitad teda, kuid ta ei tee sust väljagi... OK, mis seal ikka...äkki oli tal paha tuju vms... aga tuleb keegi järgmine tuttav vastu ja sama asi temaga... ja nii kõigiga. Ehk lühidalt: sind ei ole nende jaoks olemas...Ei, sa ei ole surnud, sa oled vägagi elus... sul on füüsiline keha, aistingud...kõik kõik kõik elutunnused... aga nemad sind lihtsalt ei näe...?

[Yoda]

Prooviksin kindlaks teha, kas nii on ainult minuga, mis täpselt toimub. Kui ikka midagi ei juhtu, siis võib-olla lööksin kellegi auto sodiks ja kirjutaksin midagi suurelt ja punaselt juurde. Märatseksin niisama Ja kui mind ei märgatagi, siis minu kirjutisi/joonistusi ju nähakse või kuidas?

Situatsioneeringukene:

Sul on valida: Kas lõikad ISE maha oma parema käe ja jala, VÕI kougid silmad peast.

Tean rõverõverõve, aga muud tõesti pähe ei tulnud
_________________
Addo mihi septem animus inter orbis terrarum quod vos lucror.

[Enterprise]

Rõve küll, aga ega sellest pole midagi, elu ongi tihtipeale rõve.
Päris raske küsimus tegelikult, jalg ja käsi on väga vajalikud kehaliikmed, silm ka. Silm on minu jaoks olnud alati väga 'intiimne' koht ja ma ausalt öeldes ei ole küll kindel, et ma suudaks enda oma välja koukida (tuleb meelde film Saw 2), millegipärast tundub see valu kuidagi väljakannatamatum kui jala või käe maha saagimine.

Aga lõpuks tuleb vist otsustada pragmaatilistel kaalutlustel ja ikkagi silma kallale minna, sest ilma ühe silmata on võimalik igapäevaste toimetustega suhteliselt probleemidevabalt hakkama saada, samas kui käe ja jala puudumisel tekiks tunduvalt suuremaid raskusi. Pealegi, minu teada on viimasel ajal tehtud edusamme ka tehissilmade loomisel, nii et kunagi tulevikus saab ehk asendada ja nägemise osaliselt taastada.

EDIT: Kurat jah, ei märganud, et mõeldi kaht silma. Siis vist lõikaks natuke rohkem kui vaja oleks ehk teeks enesetapu. Tänud, Olorin.


Mida sa teeksid, kui õhtul tänaval jalutades tulevad sinu juurde kaks vastupandamatult kena neiut/noormeest (kuidas kellele meeldib ) ja kutsuvad su ööseks enda juurde? Kas läheksid või mitte?
_________________
Administraator

It changed the future, and it changed us. It taught us that we had to create the future, or others will do it for us. It showed us that we have to care for each other, because if we don't, who will? And that strength sometimes comes from the most unlikely of places. Mostly, though, I think it gave us hope that there can always be new beginnings, even for people like us.

[Olorin]

Yoda kirjutas muide, et kas käsi JA jalg või silmAD. Hea, et ma ise ei pidanud vastama.

Neiudega kaasa tahaks küll minna - väga tore fantaasia, aga olen kindel, et päris elus ei läheks. On umbes 95% võimalust, et nad juba järgmise pimeda nurga taga noa su kõrile asetavad. Või ootab kodus mind kamp skinheade, kes heal juhul mind peksavad ja röövivad ning halval juhul... teadagi.

Küsimuse jätan inspiratsiooni totaalse puudumise tõttu kellelegi teisele.

[casaya]

Siit minu küsimus:

Mida sa teeksid, kui sa oleksid arst ja ülikriitilises seisus oleksid kaks väga tähtsat patsienti: sinu naine/mees ja sinu laps. Sa saaksid neist vaid ühele operatsiooni teha ja teine oleks mängust väljas. Kelle sa valiksid?

(See oleks elu üks kõige raskemaid otsuseid ja see on üsna rõve, kuid proovige vastata.)
_________________
The devil is real. I know, I built his cage.

[AlienX]

[Yoda]

Kas sa sureksid külmudes, või põledes?
_________________
Addo mihi septem animus inter orbis terrarum quod vos lucror.

[Wendelh]

Külmudes. Pidavat väga ilus surm olema. Ja pealegi annab see aega elu üle järele mõelda ja ennast... valmis seada.

Kuskil eespool küsisin ma, et kas sa tahaks teada täpset aega, millal sa sured. Nüüd küsin ma, et mida sa teeksid, kui sa saaksid teada täpse aja, millal sa sured? Ütleme, et aasta, kuu ja päeva täpsusega.
_________________
To take a chance on something that just might end up being the most profoundly impactful moment for humanity, for the history... of history.